Katrin Jõgisaar: Kommertsjõulud loovad sotsiaalset survet
Supermarketite läbimüügid suurenevad pühadeperioodil peamiselt kingituste, alkoholi ja traditsiooniliste jõuluroogade arvelt. Rohkem uusi asju, rohkem toitu, rohkem prügi - kõik see annab kokku suurema ökojalajälje ja õhema rahakoti. Aga mida me tänapäeval jõulupühade aegu üldse tähistame? Kas jõulud on kaotanud tarbimismöllus oma tähenduse?
Maavalla Koja vanema Ahto Kaasiku sõnul on jõulud eesti rahvakalendris jaanipäeva kõrval teiseks kõige olulisemaks pühaks, tähistades aasta vahetumist. Jõulud algavad 21. detsembril ehk toomapäeval ja kestavad kuni 6. jaanuarini. Lõuna-Eestis on nimetatud jõule taliste- ehk talsipühiks.
Meie oma põliskultuur pole mitte tarbimise, vaid elujaatava loomise kultuur. See tähendab, et nii kultuurilisi elamusi (laul, tants, muinasjutud) kui ka igapäevaseid esemeid kujundasid meie esivanemad ise, saades läbi loomeprotsessi ka suurema eneseväljendusvõimaluse.
Üksteisele pühendati jõulutraditsioone järgides pigem aega. Jõulud olid maarahvale perekondlik püha, inimesed olid reeglina kodus, omakeskis. Jõuluvana ja asjade kinkimise kombed jõudsid meile mõisa vahendusel alles 20. sajandi alguses. See ei ole kuidagi maarahva tavadega seotud.
Traditsioonidest rääkides ei saa märkimata jätta ka meie esivanemate kommet 7, 9 või 12 korda jõuluõhtu jooksul süüa. Kaasiku sõnul tõlgendatakse seda tänapäeval valesti ning paljud inimesed söövad üle. Tegelikult piisab üheks jõuluõhtusöögi korraks vaid paarist suutäiest. „Jõulude ajal pakutakse hoopis hingedele kinke ja süüa. Viimastel sajanditel viletsuses elanud maarahvas püüdis jõuluaegse rohke söömisega luua eelolevaks aastaks toiduküllust, tervist ja elujõudu. Toidu raiskamine on tänapäevane teema. Varem hinnati toitu äärmiselt kõrgelt, seda hoiti ja peeti pühaks," selgitas Kaasik.
Jeesuse sünnipäev kommertseesmärkide teenistuses
Kristlikus traditsioonis tähendavad jõulud Jeesuse sünnipäeva. Kristuse kui oletatavalt ajaloolise isiku täpne sündimise aeg on teadmata. Õhtumaa kirik asetas sündmuse teadlikult 25. detsembrile, mis oli tähtis paganlik püha. Vana traditsiooni kohaselt on kristlased tähistanud jõule mitme jumalateenistusega 24. ja 25. detsembril.
Kinkimine on kristluses seotud Jeesuslapse sünni müüdiga, kus kingitusi jagasid kolm Idamaa tarka. Moodsa kommertsliku jõulutraditsiooni keskne tegelane jõuluvana on samuti kristliku taustaga. Püha Nikolaus (ingliskeelsetes maades Santa Claus) oli neljandal sajandil elanud piiskop, keda hakati hiljem pühakuks pidama. Ta oli heategija, neitside, meremeeste, vangide, kaupmeeste, pagarite ja laste kaitsja, kes jagas neile jõuluajal kingitusi.
Me hindame vaevanõudvaid kinke
Sotsioloog Tuuli Toomere kirjutas artiklis „Kinkimine tarbimiskultuuri kontekstis", et kingid mõjuvad sotsiaalsete markeerijatena, mis jagavad nende tegijad-saajad tarbimisklassidesse. Kindlasse tarbimisklassi kuulujad on sotsiaalse surve all, mis paneb neid ostma oma lastele teatud hinnaklassi kuuluvaid kingitusi. Kergesti tekib tahtmine näidata ennast jõukamana.
Kõige väärtuslikumaks hindavad inimesed reeglina isetehtud kinke, kuna need on kõige isiklikumad. Unikaalseid kingitusi tehakse harva, kuna need on aeganõudvad.
Tarbimisühiskonnas ostavad inimesed kinke reeglina kaubanduskeskustest. Need on anonüümsed, kuna valmistajad pole teada. Need ei edasta valmistaja isikupära, neil puudub meistri nägu. Seetõttu üritatakse muuta masstoodetud anonüümseid asju isikupärasemaks, pakendades neid pakkepaberisse ja pannes kaasa õnnitluskaardi.
Liiga lihtne ost, mille nimel pole üritatud saajat mõista, ei ole ka kingitusena hinnatud. Eriti kehtib see ähmaselt igavate kinkide puhul, nagu fotoalbum, ilmetu tass, järjekordne kinkeraamat, aga ka eelnevalt valmis tehtud jõulukomplektid.
Masstoodetud kaubast veelgi anonüümsemaks peetakse ülimat ratsionaalsust ehk raha või kinkekaarte. „Raha kinkimist võidakse tunnetada kui patroneerimist, jootraha andmist või altkäemaksu," kirjutas Toomere.
Jõuluvana ja päkapikkude roll kommertsjõulude juures ongi seotud kinkija isiku varjamisega ja kingituse personaalsemaks ja huvitavamaks tegemisega.
Tarbimishullus
Nagu näha, ei soosi vanemad jõulutraditsioonid tarbimishullust. See on tänapäevane komme, mis võtab kahjuks väga paljudelt inimestelt oma kulukuse tõttu üldse isu jõule tähistada. Sellisel juhul tasub mõelda, mida jõulud teile tähendavad. Kui tähistate Jeesuse sünnipäeva, siis käige kirikus või olge pereringis.
Kui rõõmustate pööripäeva ja aastavahetuse üle, siis järgigegi vastavaid esivanemate kombeid. Kui jõulud ei tähenda teile midagi peale tüütute, ärritavate ja rahakotile laastavalt mõjuvate kohustuste, siis jätke nad sellisena pidamata. Võtke pühadest vaid see osa, mis teile rõõmu toob. Aktsepteerigem seda, et sugugi mitte kõik inimesed ei mõista jõule meiega sarnaselt.
Oluline on ka see, et kinke tehes ja jõule tähistades saame teha ökoloogilisemaid ja eetilisemaid valikuid. Miks mitte leppida kokku, et üksteisele kinkide tegemise asemel tehakse hoopis annetus. Loomade varjupaigale annetajad saavad hakata veebiperemeheks. Loomaaiale annetajad saavad hakata vaderiks. Näiteks kameruni kääbuskitse vaderiks saab aastase toidulaua maksumuse ehk 50 euro eest, Prževalski hobuse toidulaud maksab 500 eurot jne. Aga annetada saab ka kodanikuühendusele.
Kinkige midagi isetehtut, midagi, mille valmistasite just kingisaajale mõeldes. Olgu see siis kotitäis kodust müslit, paar kindaid, isetehtud jõulukräss, lambarasvast küünal, purgitäis moosi või saajale pühendatud pillilugu. Kõige olulisem on isetegemise mõte. Miks mitte kinkida kinkekaart, mis pakub võimalust tulla kinkija juurde õhtusöögile.
Variant on ka kinkideta jõulud. Panustagem suhetesse, sest lähedased on olulisemad kõikidest kingitustest. Selle asemel, et veeta pühade-eelset aega ihuüksi kaubanduskeskustes kinke otsides, neid pärast pakkides ja peites, veetke see hoopis koos perega piparkooke küpsetades, muinasjutte lugedes, jõuluehteid valmistades või lihtsalt vesteldes.
