Jüri Estam elust välismaal: detsembrikuus on eestlase hinges igatsus korraliku kodumaise söömaaja järele
Kodumaisest toidust lugupidava võõramaa eestlase jaoks võivad jõulud olla väljakutseks. New Yorgi linnas on autentset musta Euroopa leiba saada küll, ja Torontos ka, kuid paljudes teiste maailmanurkades on lood õige leivaga juba nutusemad. Hapukapsad, rosolje ja isegi süldi valmistad sa kodus ise, kuid kust sa nendes oludes verivorsti võtad?
Üksnes mõte verivorstist paneb tavalise ameeriklase iiveldama! Kuid - nagu kirjutas New York Times 14. detsembril 2010, olles käinud kaemas kollektiivset vorstitegu Manhattani Eesti Majas,"pole jõulud verivorstita (eestlaste jaoks) mingid õiged jõulud".
Kui peaksid elama veidi suurema eesti kogukonnaga USA mõnes linnas ja sulle antakse ülesanne muretseda arvestatav kogus verd vorstitalguteks, seisab sul ees mitu väljakutset. Üks on leida see haruldane lihunik, kes verd üldse müüb, ja teine on jõuda verelastiga tasa ja targu tema juurest Eesti Majja. Kuna ameerika politsei nalja ei mõista, siis püüa arusaadaval viisil seletada mis põhjusel sa pagasnikus suures koguses verd transpordid...
Saksamaal müüakse verivorsti küll, kuid sealne retsept erineb eesti omast. Nii olin ka mina ostnud Müncheni südalinnas paar pangetäit seaverd. See oli kas 1986. aastal või... aasta pärast seda.
Tänaval ämbritega käies polnud vastutulevatel turistidel aimugi mu missioonist. Olles muretsenud vere ja tangud ja vorstirohu (ärgem koonerdagem vorstirohuga, seda on piltlikult öeldes peaaegu võimatu liiga suures koguses segule lisada) ja muu atribuutika, ning selle oma korteri kööki toimetanud, helises uksekell. Kohale ilmus vorstiteo meeskonna teine liige, tänane juubilar, Vaba Euroopa Raadio uurija Toomas Hendrik Ilves.
Kui vorstitegu on oma olemuselt tublisti vähem julm töö kui seatapp, on see siiski tükk tegemist. Nii võtsime meiegi aeg-ajalt väikese pitsi, et töö sujuvamalt kulgeks. Kahju, et tolleaegsed fotod on kusagile peitu pugenud, sest kõigepealt väitsad ja siis köök ise ja lõpuks meie ise olime küünarnukini verega koos.
Mu tulevane elukaaslane elas tollal Rootsis, tuli aga jõule Baierisse veetma. Vorstide valmistamine, kiitis ta, olevat meil hästi õnnestunud. Saabumise hetkel kohkus ta aga hetkeks ära, nähes korteri koridori valgetele seintele ilmunud näpu- ja käejälgi. Enesekiituseks olgu öeldud, et vorstirõngaid jagus toimetuse liikmete jaoks ja neid sai ka teistele Müncheni eestlastele jagatud, kes need tänuga vastu võtsid.
