Hannes Hanso: USA ei soovi enam maailmas liidripositsiooni
Obama teise ametiaja välispoliitika liigub suunas, kus USA ei soovi enam globaalse politseiniku rolli. Pakun, et tagaistmel istumine algas ehk Liibüa valitsusvastaste toetamisest, kus USA teadlikult oma rolli tagasihoidlikult välja mängis. Süüria ründamisest loobumine ja võrdlemisi passiivne reageerimine Ukrainas toimuvale on viimased märgid samast protsessist.
Väärtustel põhinevast maailmast, mis ka Eesti iseseisvuse taastamisel väga olulist rolli mängis, kuuleme üha vähem ja vähem. Kas keegi mäletab veel, millal USA näiteks inimõiguste teemal Hiinat kritiseeris? Tegu oleks justkui moraalse ülimuslikkuse tõlgendaja positsioonilt taandumisega, riigi tegutsemist määravad konkreetsed huvid.
NSA-ga seonduvad skandaalid, kus muuhulgas on välja tulnud ka nuhkimine oma ELi ja Lõuna-Ameerika sõprade järel on USA-d ka oma lähimate liitlaste hulgas pidevalt negatiivselt pildil hoidnud ja tugevdab USA globaalse tasandi rivaalide positsioone. Riik ei paista selles osas eristuvat pidevalt spionaaži eest kritiseerida saanud Hiinast ega ka Venemaast, viimasel ajal on USA ka sellisest kriitikast hoidunud.
Wikileaksi’ga alanud ja Snowdeni paljastustega kulmineerunud protsess ei ole ilmselt veel lõppenud, negatiivset valgust heitva info tilgutamine teeb sellest protsessist aeglase ning pika valu.
Mitmed ohvriterohked, sadu miljardeid dollareid maksnud ja lõppeks edutud sõjalised sekkumised välismaal paistavad viivat olukorrani, kus USA ei soovi enam liidripositsiooni ning pelgab uuesti näppe kõrvetada.
2013. aasta üheks märkimisväärsemaks välispoliitiliseks arenguks võib pidada Briti parlamendi keeldumist koos USA-ga Süüriat pommitama hakata.
Teise ilmasõja järgse maailma üks kestvamaid ja jõulisemaid tandemeid sai brittide sellise sammuga väga tõsise hoobi. USA ei saa enam arvestada brittide tingimusteta toetusega.
USA keskendub Aasiale
USA üha suurenev keskendumine Aasiale, seda nii majanduslike - kui ka julgeolekuhuvide tõttu, hakkab kindlasti oma mõju avaldama ka Euroopale. USA vägede väljaviimine Euroopast ja kaitsekulutuste suurendamine Vaiksel ookeanil ning Aasias on tänaseks juba reaalsus.
Võib spekuleerida teemal, et tehnoloogiline areng energiavaldkonnas, näiteks kildagaasi ja naftaliivade üha ulatuslikum kasutuselevõtt Põhja-Ameerikas, võib muuta araabia poolsaarel väljakujunenud USA ja lääneriikide liitlassuhted selliste riikidega nagu Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ning Kuveit, vähem tähtsaks.
Araabia kevad ei pühkinud võimult ühtegi kuninglikku perekonda ega naftarikast riiki (va Liibüa). Kui perspektiivis näha võimalust, et energiaallikad on koduturgudele lähemal, siis muutub küsitavaks ka mittedemokraatlike, ent naftarikaste riikide võimekus oma elanikkonda nö „hüvedega ära osta.“ See võib viia uute rahvarevolutsioonide laineni Lähis-Idas.
Regioonis väljakujunenud tasakaalule on uueks väljakutseks „poolläbimurre“ Iraani ja lääneriikide suhetes. Septembris aset leidnud Iraani president Rouhani ning president Obama esimene otsekontakt on väga pika vastasseisu muutumise märgiks.
Kui peaks jõutama töötava kokkuleppeni Iraani tuumaprogrammi osas, siis võivad kogu regionaalne jõudude vahekord ja liitlassuhted muutuma hakata. Paradoksaalsel kombel on viimaste arengute käigus sattunud ühele poole rindejoont sellised vanad vaenlased nagu Iisrael ja Saudi Araabia – mõlematele on ühtviisi vastukarva oma suurima liitlase USA kompromissidele minek Iraaniga. Vastasseis Iraaniga on olnud selle liitlassuhte üks nurgakividest.
Venemaa diplomaatilised sammud
Tõenäosusteooriale vastupidist tõestades mängis muidu langeva välispoliitilise krediidireitinguga Venemaa erinevaid osapooli ära kasutades välja korraliku partii – diktaatorit ning tõenäolist sõjakurjategijat al-Assadit toetades sai riik järsku rahuvahendajaks ja keemiarelva hävitamise eestvedajaks.
Al-Assadi režiimi sõjalisest korralekutsumisest ei räägi enam keegi ja Venemaa regionaalse liitlase taandumist ei paista keegi enam ennustavat.
2013. aasta lõpp üllatas veel ühe Venemaa välispoliitise skoorimisega, isegi kui see perspektiivis Venemaale endale kätte maksab. Vägikaikaveos EL-iga mängis Venemaa Ukraina idapartnerluse ja assotsiatsioonilepingu puhul EL-i väga osavalt üle.
Armeeniale suudeti euroopa projekti kahjulikkus ning Tolliliidu kasumlikkus aegsasti ning kiirelt selgeks teha, ent Ukraina kaalukategooria on hoopis midagi muud. Paistab, et EL ei ole teatud realpolitik kategooriasse langevates geopoliitilistes küsimustes konkurentsivõimeline. Ukraina kaasus on Euroopa jaoks oluline õppetund, tegime valekalkulatsioone - meie eeldus, et riigid ise peaks kindlasti euroopa-suunalist integratsiooni soovima, ei vasta alati tõele. Idapoolsed võimueliidid on ennekõike huvitatud võimu kinnistamisest ning kõik, mis seda ohustab (reformimine, läbipaistev valitsemine, korruptsiooni kärpimine) tundub neile eksistentsialistlikult ohtlik. ELi nõrk koht on kindlasti ka see, et me ei olnud suutelised näitama Ukrainale nö valgust tunneli lõpus ehk siis EL täisliikmelisust.
2013. aastale tagasi vaadates on hea meel selle üle, et Gruusia maailmalõpu stsenaariumide meistrid peavad oma seisukohad ilmselt üle hindama. Riik ei ole sattunud Venemaa mõjusfääri ja jätkab ka ilma Šaakashvilita kenasti Euroopa suunal. Idapartnerlus ja eurointegratsioon on jätkuvalt teemad, seda ka Moldovas. Peab lootma, et hea eeskuju on nakkav.
Aasia ja Vaikse ookeani piirkond
Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna puhul on suurimaks pingeteallikaks Hiina agressiivsuse kasv ja ilmselge soov ennast regionaalselt kehtestada, kasvõi tõsise konflikti hinnaga. Riigi uus juhtkond tunneb, et majandusliku kaalukategooria tõusust üksi on vähe – seda tuleb tsementeerida sõjaväe moderniseerimise ja natsionalistlike sentimentide perioodilise ülespuhumisega.
Vaidlusalaluste Ida-Hiina mere saarte piirkonnas ühepoolselt õhukaitsetsooni kehtestamine on märk sellest, et Hiina enam rahvusvahelist tüli ei karda. Regioonis on tunnetatav kiire polariseerumine, vastukaaluks Hiina uuele käitumisstiilile otsitakse „julgeolekukatust“ ennekõike USA-lt. Karta võib, et Hiina sammud viivad spiraalina regionaalse võidurelvastumiseni Aasias.
Jaapani valitsuse eelmise nädala otsus kiirendatud korras uut relvastust soetama hakata, ei ole selles kontekstis üllatav. Jaapanis on aktiivse arutluse all patsifistliku konstitutsiooni muutmine, keegi ei kahtle Jaapani tehnoloogilises võimekuses vajadusel kasvõi tuumarelv soetada.
Natsionalismiga mängitakse edukalt ka Jaapanis, peaminister Shinzo Abe külastas möödunud neljapäeval taaskord vastuolulist Yashikuni memoriaali – selge märk soovist Hiinat solvata.
Teadmatus Põhja-Korea edasiste käikude osas ainult suurendab naabrite militariseerimise soovi – Korea poolsaar on hetkel üsna plahvatusohtlik. Värskelt võimu pärinud noore diktaatori Kim Jong-uni käitumine näitab riigisiseseid pingeid, keegi ei tea paraku, kuhu suunas asjad areneda võivad.
Tegelikult on globaalses plaanis toimumas ülioluline murrang, mida me veel ei ole endale teadvustada jõudnud - 2013. aasta oli teine aasta, mil Aasia riikide kombineeritud sõjalised kulutused ületasid Euroopa riikide kombineeritud sõjalisi kulutusi. Praeguste trendide jätkumisel saab Hiina maailma suurimaks majanduseks vähem kui kümne aasta jooksul ning Hiina RV kaitsekulutused ületavad USA kaitsekulutusi vähem kui 20 aasta jooksul.
Paavsti tagasiastumine
2013. aastale tulevikus tagasi vaadates ei tasuks alahinnata ka suuri muudatusi katoliku kirikus. Seni on kiiremalt kasvavaks religiooniks olnud islam. Uus paavst Franciscus on asunud väga konservatiivsetest institutsiooni reformima ja lihtinimesele lähemale tooma. Kas reformimeelne paavst suudab usu uuesti kristlastele lähemale tuua, jääb muidugi tulevikuteemaks.
Eesti osalemine missioonidel
Eesti puhul tahaks samuti välja tuua ühe olulise ning sümboolselt vaga tähtsa teema. Afgaani tõlk Omarile asüülist keeldumine ei olnud ühe isku personaalküsimus. See samm demonstreerib, et me ei suuda või ei soovi tunnistada reaalsust, mida me Afganistanis juba järgmise aasta jooksul maha jätta plaanime. Paljud meie liitlased on neid probleeme vähemalt osaliselt tunnistanud.
Me peame olema enda vastu ausad – Eesti ei läinud Afganistani selleks, et seal midagi paremaks teha või muuta. Operatsioonides osalemiseks leiti terve rida vajalikke retoorilisi põhjendusi – need ei ole paraku täitunud, kuid ebaedu me tunnistada ei suuda.
Täna räägitakse Talibani võimule kaasamisest, ÜRO andmetel on riigist saanud esimene narkoriik maailmas justnimelt koalitsioonivägede kohaloleku ajal ning korruptsioon selles riigis on võtnud epideemilised mõõtmed. Ma pakun, et me peaks endale teadvustama tõde, et osalesime nii Iraagis kui ka Afganistanis põhjusel, et meil lihtsalt polnud mingit alternatiivi. Seda peaks lihtsalt julgema rahvale ka välja öelda.
Me oleme välis - ja julgeolekupoliitiliselt kohas, kus teatud riikidele suurtes asjades „ei“ öelda pole praktiliselt võimalik. Peale lahkumist me mahajäetud olukorra eest reaalselt vastust ei võta. Iraagis toimuv on selle ehedaks kinnituseks. Võib-olla on 2013. aasta see, mil lääs mõistab, et relvajõul demokraatiat, vabadust ja õitsengut eksportida pole võimalik? Võib-olla polegi lääne mudel ainuõige ja kõige teise suhtes ülimuslik?
