Urmas Reinsalu: Valmisolek eneseohverduseks on ainus lootus tagada rahu ja elu
Jõule nimetatakse kogu maailmas ka rahupühadeks. Saatuse tahtel on Eesti riigil ja rahval neile rahvusvahelistele rahupühadele lisada üks omapoolnegi - Vabadussõja relvarahu aastapäev 3. jaanuaril ühes vastava rahusõnumiga.
See sõnum pole ehk nii kõikehõlmav kui pärisjõulude oma, kuid sellegipoolest suur ja sügav ning seisneb lühidalt kokku võetuna selles, et rahu ja vabadus anti neile, kes olid tahtekindlad, vaprad ning valmis end vabaduse nimel ohverdama.
Ligi 20 000 Vabadussõjas võidelnud eestimaalase puhul tähendas valmisolek ka tegelikku ohvrit. Tänasel päeval meenutame austuse ning tänutundega neid 5000 langenut ja 14 000 haavatut.
Taas meenutame sedagi, et ilma nende jõupingutuste ja kaotusteta oleks eesti rahva järgnev käekäik kujunenud tõenäoliselt üsna tumedaks, kuni küsimuseni, kas elujõulist rahvast tänaseks enam olekski.
Jah, kui meenutada Teist maailmasõda ja poolsajandi pikkust okupatsiooni, pani ajalugu Eestile Vabadussõja võidust hoolimata raske koorma. Aga ka sellest katsumusest väljusime võitjana ja võidu vundament laoti Vabadussõjas.
Valmisolek eneseohverduseks tähendab, et inimene tunnistab väärtusi, mis on tema isiklikust heaolust ja isegi eksistentsist kõrgemad. See tundub paradoksaalne, aga valmisolek sõjaks ja ohvriteks on ainus lootus tagada rahu ja elu. Kui mitte endale, siis oma järeltulijaile. Jah, see tõdemus pole meeldiv ning loomulikult teeme kõik, et vältida sõda ja kaotusi.
Täna seisab Eesti vankumatult üldise kaitseväeteenistuskohustuse poolel. Me teeme seda mitte pelgalt poliitikute, vaid ennekõike tänu rahva tarkusele ja soovile. Eesti rahvas toetab kohustuslikku ajateenistust, sest selles avaldub meie solidaarne tahe püsida riigi ja rahvana. Vabadus kestab seni, kuni kestab meie vabadustahe.
