Leo Kunnas Eesti julgeolekust: Venemaa tugevneb, Euroopa nõrgeneb, USA eemaldub

Viimase kahe kuu jooksul olen kirjutanud rea artikleid, kus olen analüüsinud uue sõjalise riigikaitse arenguplaani nõrku kohti, samuti meie lähinaabrite Läti ja Leedu riigikaitse seisu ning samme, mida NATO kui organisatsioon on Baltikumi kaitseks ette võtnud. On aeg teha kokkuvõte. Milline on meie julgeolekuolukord täna? Milliseks võib see kujuneda kümne aasta pärast, kui praegused arengutrendid jätkuvad?

Sellest ajast peale, kui Eesti kümme aastat tagasi koos teiste Ida-Euroopa riikidega Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmeks vastu võeti, ei ole maailm turvalisemaks muutunud. Vastupidi.  

Oleme koos liitlastega osalenud kahes sõjas. Pärast koalitsioonivägede lahkumist Iraagist jätkub seal relvakonflikt eri fraktsioonide vahel ning riik on suuresti langenud Iraani mõju alla. Ilmselge, et see ei olnud selle sõja poliitiline eesmärk ega soovitud lõpptulemus.

Mis juhtub Afganistanis pärast NATO sõjalise operatsiooni lõppu, kui valdav osa liitlasvägesid, sealhulgas ka Eesti väekontingent, sel aastal sõjatandrilt lahkub? Sõda Afganistani valitsusvägede ja Talibani mässuliste vahel kestab lihtsalt edasi.

Pikemas perspektiivis pole suuremat vahet, kas president Hamid Karzai lepib mässulistega kokku või puuakse ta kunagise Nõukogude-aegse liidri Mohammed Najibullah eeskujul laternaposti otsa (see juhtus kolm aastat pärast Nõukogude vägede lahkumist, 1992. aastal). Taliban tuleb võimu juurde tagasi, ühel või teisel moel. Kas see oligi siis liitlasvägede sõjalise sekkumise eesmärk?

USA keskendub Vaikse ookeani piirkonnale

Meie peamine liitlane USA vähendab suure võlakoormuse tõttu kaitsekulutusi, viib vägesid Euroopast välja ning keskendab oma strateegilised jõupingutused Eestist kaugele - Vaikse ookeani piirkonda. Euroopasse jääb tulevikus vaid kaks Ameerika Ühendriikide maavägede brigaadi.

NATO on küll valmis saanud Baltikumi kaitseplaani ning korraldanud lähipiirkonnas ka väikesemastaabilisi õppusi, aga enamik NATO põhikirja artikkel 5 sujuvaks rakendamiseks vajalikust „mustast tööst" on veel tegemata. Baltikumi õhukaitse kui terviku probleem on lahendamata.

Suurema, diviisisuuruse liitlasvägede maaväekontingendi (tugevdatud soomus- või mehhaniseeritud diviisi) kohaletoomist Lääne- ja Kesk-Euroopast koos varustuse ja lahingumoonaga ei ole läbi harjutatud. Pole tehtud ressursiarvestust, palju vajaksid Balti riigid sõjalist abi varustuse, laskemoona, infrastruktuuri väljaehitamise ja muu näol nii rahu kui ka sõjaajal. Mõistagi pole määratletud ka ressursside katteallikaid.

Masust ja euroala rahanduskriisist tingituna on uut hoogu saanud enamiku NATO Euroopa liikmesriikide kaitsekulutuste kärpimise ja relvajõudude vähendamise trend. Seoses täiselukutselistele relvajõududele üleminekuga kulutab enamik meie liitlasriike personali ülalpidamiseks üle poole (mitmed riigid koguni üle 70 protsendi) sõjalisteks kulutusteks eraldatud rahast. See ei jäta kuigi palju ressursse relvastuse ja varustuse moderniseerimiseks.

Säärase suundumuse jätkumine tõstatab paratamatult küsimuse - kust võetakse tulevikus väed NATO Baltikumi kaitseplaani täitmiseks?

Läti ja Leedu on läinud üle väikesearvulisele täiselukutselistele kaitseväele, vähendanud kaitsekulutusi vastavalt 1,2 protsendi ja 0,8 protsendi tasemele SKT-st ning loobunud esmase iseseisva kaitsevõime ülesehitamisest. Sõjalise konflikti korraks seaks see ohtu meie maismaaühenduse liitlasriikidega ning paneks küsimärgi alla Baltikumi kui ühtse sõjalis-strateegilise piirkonna kaitsmise kui sellise.  

Mida on vahepeal teinud Venemaa? Et seal toimuvast paremini aru saada, on mõistlik panna viimaste aastate olulisemad sündmused kronoloogilisse järjekorda.

2008

Venemaa-Gruusia sõda. Venemaa võidab sõja ja saavutab oma sõjalis-poliitilise eesmärgi - täieliku kontrolli Põhja-Osseetia ja Abhaasia üle ning nende piirkondade de facto eraldamise Gruusiast. USA, NATO ja Euroopa Liit lepivad olukorraga.

2009

Toimusid mastaapsed õppused „Zapad 2009" ja „Ladoga", mille käigus harjutati muuhulgas konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis. Õppustel mängiti läbi ka taktikaliste tuumarelvade võimalik kasutamine NATO vägede vastu.

Vene maavägedes loobuti diviisidest ning mindi üle brigaadistruktuurile. Moodustati 40 iseseisvaks lahingutegevuseks võimelist orgaanilise lahingutoetuse ja lahinguteenindustoetusega tanki- ja motolaskurbrigaadi.

Riigiduuma võttis vastu seaduse, millega sätestatakse Venemaa relvajõudude kasutamine väljaspool riigipiire oma kodanike ja kaasmaalaste kaitseks ning muudel poliitilistel eesmärkidel.

2010

Jõustus uus sõjaline doktriin, milles võimalike ohtudena nähakse muuhulgas NATO laienemist ja Ameerika Ühendriikide relvajõudude paigutamist Venemaa naaberriikidesse.

Sõlmiti leping Prantsusmaaga nelja „Mistral" tüüpi helikopterikandja-dessantaluse hankimiseks. Iga alus suudab peale võtta 16 helikopterit ja tankipataljoni ehk umbes 30 tanki.

Luugas asuv reaktiivsuurtükiväe brigaad võttis relvastusse Iskander-M tüüpi taktikalised raketid, mille tegevusraadius (450 km) katab kogu Eesti territooriumi.

Senised kuus sõjaväeringkonda reorganiseeriti sisuliselt neljaks strateegiliseks ühendväejuhatuseks. Leningradi ja Moskva sõjaväeringkonnad ning Kaliningradi erikaitsepiirkond ühendati uueks Lääne ringkonnaks, staabi asukohaga Sankt-Peterburgis. Venemaa võimekus ühendoperatsioonide läbiviimiseks Baltikumi ruumis kasvab oluliselt.

2011

Alustati uut, järjekorras neljandat kaitsevaldkonna moderniseerimisprogrammi, milles nähakse ette kulutada Vene relvajõudude relvastuse ning varustuse uuendamiseks kuni aastani 2020 umbes 503 miljardit eurot. Venemaa kaitseministeeriumi eesmärgiks on tõsta käesoleva kümnendi lõpuks nüüdisaegse relvastuse-varustuse osakaal kuni 70%-ni (kümnendi alguses oli Venemaa relvajõududel umbes 10% ulatuses uut varustust).

2012

Venemaa kaitseministriks saab endine eriolukordade minister armeekindral Sergei Šoigu. Venemaa relvajõudude moderniseerimise tempo kiireneb.

2013

Toimus õppus „Zapad 2013". Sellega seondunud ja kaasnenud õppuste tsükkel oli oma ulatuselt veelgi mastaapsem kui neli aastat varem toimunu (mõningate analüütikute hinnangul koguni kuni 100 000 osavõtjat). Taas harjutati muuhulgas ka konventsionaalset sõjategevust Baltikumi ruumis.

Kaliningradi piirkonda paigutati „Iskander-M" tüüpi taktikalised raketid.

Prantsusmaal valmis esimene „Mistral" tüüpi helikopterikandja-dessantalus.

Venemaa saavutab olulise diplomaatilise võidu, pakkudes välja võimaliku invasiooni asemel Süüria valitsusvägede käsutuses olevate keemiarelvade hävitamise rahvusvahelise kontrolli all.

Ukraina loobub Venemaa survel assotsiatsioonilepingust Euroopa Liiduga.

Venemaa juhtkond planeerib tõsta sõjalised kulutused 2016. aastaks 4,0%-ni SKT-st, mis tähendaks nende kolmekordistumist võrreldes 2007. aastaga.

Mis saab edasi?

Järgmise kümnendi julgeolekupoliitilised arengusuunad joonistuvad selgesti välja - Euroopa sõjaline nõrgenemine jätkub, Venemaa tugevneb ning Ameerika Ühendriigid tõmbuvad Euroopast välja.

Arengutrendid on murettekitavad. Eesti julgeolekupoliitiline olukord muutub, mitte küll järsku, aga aegamisi, keerukamaks, mis seab meid tõsiste väljakutsete ette.

On selge, et uues sõjalise riigikaitse arengukavas väljapakutu ei suuda neile väljakutsetele vastata. Aga sellest juba järgmises loos.