Kondiitri pihtimus: töökorralduse loogilisemaks muutmise asemel nõutakse pidevalt ületunde
Kuigi nii mõnestki heal järjel suurettevõttest tuli hariduse aegumise tõttu eitav vastus, sain ma jutule ja nagu siinmail kirjutamata kombeks, tasuta proovipäevale Eesti ühte juhtivasse toidutööstusesse, kus kurdetakse tööjõupuuduse üle. Kuigi sellised proovipäevad on ebaseaduslikud, tõdesin, et töö ei murra konti.
Töölepingu sõlmimise päeval polnud kella kukkudes keegi avasüli ootamas. Vajalik inimene käis tammeistutamisaktsioonil. Veerand tundi ootamist ju ei tapa.
Sain allakirjutamiseks tüüplepingu, kuid lepingu lõpus olevaid lisasid, millega ma enne allkirjastamist väidetavalt ka tutvunud olin, polnud kuskil. Kui soovisin siiski enne allkirja andmist lugeda, mida täpselt teadma pean, hakati vastavaid pabereid alles mööda tööstust taga otsima.
Personalijuht küsis küllalt irooniliselt, et kas ma ei usalda siis seda ettevõtet ning tulevane otsene juht vaatas närviliselt kella. Lõpuks sain traadi otsa keeratud väikese uksenupukese ning ühe kõrvalise toa tagumise otsa tolmuselt riiulilt kougiti minu jaoks välja klantspildiline raamatuke selle firma tegevuspõhimõtetega. Olin tööle vormistatud.
Õhtul, kui päevane vahejuhtum tundus lihtsalt halbade asjaolude kokkusattumus, lugesin kodus seda värvipiltidega raamatukest ja mõtlesin, kui tore on ikka nii mõnusasse ettevõttesse tööle minna.
Alustasin järgmisel hommikul, pannes asjad katkise lukuga kappi. Kohe-kohe pidi antama väidetavalt uus, lukustatav kapp. Ma ei näinud seda kunagi.
Ettevõtte poolt pakutavad ja hooldatavad tööriided olid tõesti laos olemas. Enamasti neli numbrit suuremad. Kiiresti selgus, et pesulao uks on mõnikord üldse kinni. Õppisin eelmise päeva riideid kappi panema – mine tea, äkki läheb järgmisel päeval jälle vaja. Küllalt pika aja möödudes sain täiesti juhuslikult teada, kuidas saab pesulao võtit.
Samal viisil – mõne aja möödudes ning juhuslikult, sain teada, kuidas toimub tööaja registreerimine. Esmalt tuleb vajutada nuppu "Algus", siis teha tiir ümber tööstuse maja teise otsa ja kirjutada kuupäev ning anda allkiri tööaja registreerimise lehele. Uks, kust saaks ilmselt otse, on lihtsalt kinni ning ainult kiibiga nupuvajutamisest ei piisa. Jalutamine aga olla kasulik. Igakuine sporditoetus osutuski teistsuguseks, kui alul kahtlustada oskasin.
Töötaja peab ise ära arvama, kuidas asjad käivad
Järjekordne otsene juht viis mu esimesel päeval tööpostile ning edaspidi oli minu oma asi, kas upun või ujun, sest sellest ettevõttest väljapoole paistev kullakarvasus oligi seestpoolt palju siiruviirulisem. Otsesed ülemused, seni olin kohanud kaht, ei juhendanud, õpetanud ega näidanud midagi ette. Kuidas asjad käivad või käima peaksid, oli äraarvamise küsimus. Väidetavalt on selleks ju haridus ja iga haritud inimene, kui ta asub oma uuele töökohale, teabki täpselt, kuidas selles konkreetses firmas asjad käivad. Ka seda, et üks vahetus peab õigeks üht viisi ja teine teist, kuigi õppinud olen hoopis kolmandat. Kaastöötaja pistis uuele inimesele lihtsalt tehnoloogilise kaardi pihku ja oligi juhendatud!
Tööks vajalikud vahendid polnud kõrvalruumis, vaid tuli teha väike jalutuskäik ümber tööstuse. Võis juhtuda, et vajalikku töövahendit puhaste nõude ruumis polnudki. Siis oli see su enda asi vajalik vahend üles otsida ja joosta ümber tööstuse pesuruumi pesema või leiutada midagi, millega saaks sama töö kuidagi ära teha.
Masinaid, mis ilmselt aastaid tagasi juba kuskil mujal maha kanti, oli mitut sorti. Igal oma segamismehhanism ja katel. Esmapilgul täiesti sarnased, kuid üksteisega siiski sobimatud. Uue töötajana sain mitu korda mööda maja joosta ning püüda uut ja õiget ära arvata. Mõnigi kord tuli võtta katel, mis polnud küll optimaalne, kuid mille mõlemad osad olid vähemalt leitavad. Väikevahendid tuli aga lihtsalt kellegi teise tagant võtta, kes sellest parajasti kümne küünega kinni ei hoidud.
Vaatamata klantspildi-raamatus sõnastatud ressursside küllusele töövahendeid lihtsalt ei jätkunud. "Miks sa siis kodust kaasa ei võtnud?" on käibefraas, mida hakkasin lõpuks isegi kasutama. Toorained olid ühegi loogikata läbisegi, seal, kus juhtus hetkel vaba koht olema. Mõned 15-kilosed kastid tuli alla tõsta peast kõrgemaks kerkinud hunnikult.
Kuivaineruumis olid jahedat temperatuuri vajavad asjad teistega läbisegi ning peagi oleks võinud nii kaalul kui laual arenema hakata meile tundmatu tsivilisatsioon, sest külmruumis polnud kaalu ja kuivaineruumis ei kraanikaussi ega harja-labidat. Et natukenegi säästa mööda maja jooksmisega aega, jäeti lihtsalt muna tagasi külma panemata ning joosti töökohale jahurada järgi.
Hügieenireeglite valikulisele täitmisele keegi tähelepanu ei pööranud, selle asemel võis kaastöötajale kähvata: "Jäta mind rahule! Ma tahan lihtsalt oma töö ära teha, et õigeks ajaks teisele töökohale jõuda!" Või ka kolmandale, mida on võimalik pidada õhtuti mõne tunni jooksul, mis kahel kohal pikk ja lühike nädal graafikus töötamisest järele jääb.
"Kui ei meeldi, mine ära!"
Peagi läks selles tööstuses käiku veel geniaalsem jooksutamisskeem. Kuivaineladu viidi jahedat temperatuuri vajavate toorainete toast 100 sammu kaugusele, tööstuse teise otsa. Kui esimeses etapis tuli jahutamist vajav koostisosa kaalumiseks viia vaid kõrvalruumi, siis nüüd oli vajalik näiteks munad võtta külmast, pressida end niigi vihase teise osakonna selja tagant oma tööpostini, kaaluda vajaminev kogus ära ning viia see siis jahedasse tagasi. Ja siis joosta maja teise otsa kuivainete järele. Ah et miks siis seal jahedas kaalu polnud? "Sest kaalu on kallis osta," teadis üks ülemustest.
Kui viimane töötoa lauakaal katki läks ning enne veel, kui soovitati kuskilt teisest toast kellegi teise tagant kaal ära võtta, öeldi paljudele töötajatele mullegi mitte tundmatu lause: "Sa ei pea siin töötama – kui ei meeldi, mine ära!"
Võib-olla polekski mööda maja kõndimisel ning asjade otsimisel midagi viga olnud – tervisliku liikumisnormi sai kuhjaga täis ja vahet ju poleks, mille eest tunnitasu makstakse – kui tellimusi poleks olnud vaja täita aja peale. Tellimused olid suured. Isegi nii suured, et ühtki ressurssi tellimuse täitmiseks tegelikult ei olnud. Kuid keegi polnud tootmisvõimust isegi mitte kaudselt mõõtnud.
Kui palju jaksab üks inimene seda toodet tööpäevas toota? Aga kaks inimest? Kui suure hulga toodangu jaoks üldse katlaid, ahjusid ja tööpindasid on? Nii trafaretseid küsimusi ei esitanud keegi.
Oli töötaja oma asi välja nuputada, kuidas küpsetada ahjutäis toodet A temperatuuril X ja toodet B temperatuuril Y, kui need pidid valmis saama ühel ajal, aga vorme, millesse need tooted panna, jätkus ainult ühe toote jaoks, paremal juhul teisest poolele ning küpsetusahjule ja ka restidele, millega tooted ahju käisid, pretendeerisid samal ajal veel teiste kolleegide valmistatavad küpsetised, mis poleks tehnoloogilise kaardi järgi tohtinud tunde ahjujärjekorras oodata. Tegelikult oleks olnud vaja veel toode C ja toode D-gi samade vormidega samaks ajaks valmis saada, kuid nende kokkusegamiseks tuli enne niikuinii kolleegidega katla pärast võistelda, teades, et aeg jookseb.
Kui katelde ebapiisavuse probleemist esimesele ülemusele rääkisin, tuli sealt lahenduseks: tehke siis kordamööda! Aga meie mõlema toodet pidi jõudma veel vormida ja küpsetada ning see tuli väljastada samal ajal. Päeval, mil olin katelt juba kolm korda pesnud ja käisin järjekordsele ülemusele rääkimas, et kas saaks neid juurde, vaatas see pesuruumi ukse vahelt sisse ja imestas: "Aga siin on ju katel! Pole ju raske ise ära pesta." Käsitsi, sest nõudepesumasin oli parajasti jälle katki ning nõudepesijad kuskil teises ruumis. Mul oleks olnud tegelikult samal ajal vaja hoopis toorainete kaalumiseks maja ühest otsast teise joosta ning uut tainast kokku segada. Aeg ju jooksis.
Kehtivad reeglid, mille täitmise võimalikkust pole keegi kunagi kontrollinud
Kõik töölised sellest tööstuses jooksidki kogu aeg, sest toorainelaod olid töökohaga võrreldes maja teises otsas ning mõnda toorainet tuli veel ekstra nurumas käia ja enne seda vastav ülemus üles otsida, et see siis paberitega mööda maja jookseks ja vastav asi laost kohale toodaks. Aeg aga jooksis.
Kukile kogunenud tegelikust tööprotsessist mitte midagi teada tahtvate ülemuste hulk, kellele tuli sellise jooksmisega samuti palk välja teenida, oli üllatavalt suur ja teadis suurepäraselt, kuidas niigi kiirel ajal veel pingetaluvust proovile panna.
Juuksed paistsid mütsi alt? Sai küll teha märkuse, kuid mitte korraldada asja nii, et sobilikumad mütsid oleks igal hommikul kõigile võtta. Võis seista ka käed rinnal risti ja huuled torus ning jälgida, kas tootmisesse sisenevad töötajad käsi ikka pesevad. Ja loomulikult ei puutunud kontrollijasse karvavõrdki see, et kraanikauss, mille kõrval seep ja desinfitseerija asusid, oli blokeeritud erinevate masinatega.
Võis ka tooteid pakkivale töötajale puuduvate siniste kinnaste pärast turja karata. Kas neid tooteid üldse saab ettenähtud viisil kinnastega pakkida, polnud antud juhul teema. Tema asi oli ju vaid kontrollida ja kehtestada eeskirju, mille täitmise võimalikkust polnud kunagi olnud plaaniski tegelikkuses kontrollida. Rääkimata viitsimisest see töötajale käepäraseks teha ja mõelda, kuidas sellest saaks tööprotsessi loomulik osa.
Miks peakski kontrollija kõigepealt ise proovima kogu tööprotsessi oma uute kehtestatavate reeglitega läbi teha, kui on võimalik töötajale reeglite eiramise tõttu koht kätte näidata ning hakata niigi väikesest tulemustasust mahaarvamisi tegema? Selle asemel võis järgmiseks pastakast välja imeda uue reegli: WC-d külastades tuleb sanitarriided ära võtta. Kas see tähendab aga enese WC-ukse juures asuva suurele maanteele avaneva akna all aluspesu väele võtmist, sellele polnud tarvis mõelda.
Kui selgelt ülejõukäiv tellimus ei saa valmis, on süüdi töötajad
Et kehva töökorralduse, poolpiduste masinate ja ülehinnatud tootmiskoguste juures töö kuidagi ära saaks tehtud, selleks oli seevastu leiutatud suurepärane nipp: ületunnid.
Kui nii mõnelgi korral otsustati esimese sordi ülemuste vaikival nõusolekul ja töö õigeks ajaks valmis jõudmise nimel loogilisele tööprotsessile sülitada, näiteks pannes tooteid sügavkülma otse ahjust, siis tuli kõrgema sordi ülemus teatama, kuidas tema asja näeb. "Mina näen asja ikkagi nii, et te jääte õhtul kauemaks ja teete need asjad eelmisel päeval ära."
Minu tööaega on see firma ostnud kindla hulga. Kuidas on sellel ajal töö korraldatud, sõltub minust üsna vähe, sest kaalu, uut ahju ja rohkem katlaid ei peaks, vähemalt teoreetiliselt, mina kodust kaasa võtma ning kuivaineruumi töökohale lähemale toomine pole ka minu võimuses. Kui on otsustatud, et ma alustan kondiitritööd katlaid pestes, siis kuulub see aeg minult ostetud aja sisse ning tooted jäävad lihtsalt küpsetamata. Miks mina pean oma vaba aega vähem hindama kui inimesed kontorist?
"Ületunnid makstakse ju kinni!" Kui need ületunnid töötajale nii kasulikud on, siis on lausa imekspandav, et kontori rahvas ei tule pärast tööaega oma isiklikust vabast ajast tsehhi tootvat tööd tegema. Lisaväärtusena võimaldaks see tutvuda ka tootmisprotsessi seisukohast täiesti läbimõtlemata töökorraldusega.
"Kui tööandjal läheb hästi, läheb ka töötajal hästi!" Krediidiinfo on kõigile avalikult internetist kättesaadav. Palgad on ikka veel külmutatud masu-aegsele tasemele, kuigi ettevõtte majandusnäitajad on oluliselt paranenud.
"Kõike ei saa mõõta rahas!" Elementaarvajadusi vahendavad firmad millegipärast nii ei arva, lapse lasteaed ka mitte.
"Tööandja ei ole sotsiaalhoolekandeasutus!" Tehtud töö eest inimväärse palga maksmine, mis võimaldaks väga paljudel teisest ja kolmandast töökohast loobuda, ei olegi sotsiaalhoolekanne. Kas peaksin ületunde tegema vaid sellepärast, et teenitavast palgast nagunii ei jätku kontserdi- ega teatripiletiks ning seetõttu pole mul eeldatavasti oma vaba ajaga õhtuti midagi peale hakata?
"Ärme räägi palgast, töö on ju vaja õigeks ajaks ära teha!" Mul on ainult kaks kätt ja üks paar jalgu.
"Siis tuleb käsi ja jalgu kiiremini liigutada!" Vaat' kui tore, et keegi töötajatest pole selle peale varem tulnud! Usain Bolti maailmarekordi ülelöömisega teeniks kindlasti rohkem raha kui aastaid selle ettevõtte jaoks ühest maja otsast jooksuga muna ja teisest jahu tuues ning kooke küpsetades. Kas käte ja jalgade kiiremini liigutamine toob juurde ka mõne puuduva kaalu, parandab ära katkise segaja, lisab katla, tööpinna ja ahju?
Mis kasu saaks ületundidest töötaja, kui ta sel viisil teenitud palgaga ära ei ela ning peab ikkagi teise töökoha veel juurde võtma või sugulastelt-tuttavatelt-sõpradelt ka töötava inimesena ülalpidamist lunima?
Makstakse täpselt nii vähe, kui võimalik
Kui ärimees ostab tooraine sama hinnaga ja müüb toodangu ka sama hinnaga ning meie tänavapildis on masinapark kordi uhkem kui naaberriikides, tekib ikka küsimus, et kuidas pole töötegijale võimalik elamisväärset palka maksta. Vastus on palju lähemal kui arvatakse: töötajas endas. Ja vastus on palju lihtsam kui kombinatsioon tootlikkuse, kiiruse ja kvaliteedi tõstmisest.
Vastus on: sest nii saab. Tõesti, keegi ei keela. Terve hulk inimesi, kellele uuringu kohaselt inimväärset töötasu ei maksta, tulevadki tööandjale enda ja oma pere heaolu arvelt vastu. Äkki kunagi hakatakse paremat palka ka maksma. Kuid miks tööandja peaks odavalt saadu eest rohkem välja käima, kui antud juhul õnnestub suuremat vaheltkasu teenida? See ongi kapitalism – osta odavalt ja müü kallilt. Tööjõud ja inimene selle taga on lihtsalt kaup.
Tööandja maksab ikkagi nii vähe, kui võimalik ning see, kes otsustab teise poole elementaarvajaduste rahuldamise või mitterahuldamise üle, selle käes on ka jämedam ots ning küllalt aega oodata, mil sa hakkad nälga jääma või sind ähvardab kuuse alla tõstmine ja sa nõustud viimases hädas siiski klaasi vee ja kääru leiva eest teda rikkamaks tegema.
"Kui ma selle töö vastu võtan, siis ma saan midagigi." Mis siis, et korteriüürgi käib tugevalt üle rahakoti, pensioniks säästmisest rääkimata ning suust vaatab vastu surnuaed. Enese täiendamise aeg kulub mitmes töökohas ületunde tehes ja kooliraha, et tulevikuski võib-olla parem töökoht saada, ei säästa sellisest palgast kunagi. Nii sõlmitaksegi töölepinguid, ka käsunduslepinguid. Nurkamängitud inimestega, kes ei julge enese eest seista. Ja nii kirjutatakse nendega lepingud alla otse tootmistsehhis, toetudes küpsetusplaadile.
Millest inimväärseks peetavast on Eestis töötaval inimesel veel loobuda? Kust saab veel kellelegi teisele raha teenimise nimel kokku hoida? Kas järgmises etapis on töötaja nõus müüma maha oma neeru ja silma võrkkesta ning kolima terve perega linna taha pimedasse ja külma kuuri, et ikka ettevõtte omanik oleks rahul ja ikka lubaks enesele ükskõik kui nõmeda töökorraldusega, kaasa toodud töövahenditega ja isiklikust vabast ajast kasumit kokku kraapimas käia?
Kas efektiivsus ja tootlikkuse kasv, millest tööandjad ja poliitikud räägivad, ongi see kui töötaja manipuleeritakse usaldusele ja kohusetundele rõhudes ebanormaalse töökorralduse ja kipakate töövahenditega mitmel kohal töötades ületunde tegema, et ta suudaks vaevu elementaarvajaduste vahendajate järjest suurenevaid arveid kinni maksta? Kas tõesti pole muud võimalust?
