Iisraeli ekspeaminister Sharon maetakse esmaspäeval

Iisraeli endine peaminister Ariel Sharon maetakse esmaspäeva pärastlõunal, pühapäeval on tema kirst parlamendis väljas, et inimesed saaksid hüvasti jätta, teatas armeeraadio.

Sharon suri laupäeval 85 aasta vanuses Tel Avivi lähedal asuvas haiglas. Ekspeaminister maetakse abikaasa Lili kõrvale riigi lõunaosas asuvas perekonna maavalduses, vahendab BNS.

Esmaspäeva hommikul korraldatakse parlamendis ametlik mälestusteenistus, kirjutas ajaleht Haaretz. Matustele oodatakse riigijuhte mitmelt poolt maailmast. USA on teatanud, et nende delegatsiooni juhib asepresident Joe Biden. Venemaalt oodatakse välisminister Sergei Lavrovi.

Sharon oli oma poliitilise karjääri tipul, kui ränk insult ta 2006. aasta algul jalust niitis. Viimased kaheksa aastat oli endine valitsusjuht viibinud hingamisaparaadi all koomas.

Sharon oli üks Iisraeli 65-aastase ajaloo märgilisema tähtsusega avaliku elu tegelasi, kelle pikka poliitikukarjääri saatsid ka mitmed vastuolud.

Ühe juudiriigi kuulsaima kindralina oli ta tuntud oma taktikalise julguse ja kohatise allumatuse poolest. Poliitikuna pälvis ta hüüdnime "Buldooser", kuna ei hoolinud kriitikutest ning suutis oma tahtmise efektiivselt läbi suruda.

Sharon juhtis Iisraeli kaitseministrina 1982. aastal sissetungi Liibanoni ning jäi ministrikohast ilma, kui Iisraeli liitlastest kristlike falangistide relvaüksused Beirutis palestiina Sabra ja Shatila põgenikelaagris veresauna korraldasid.

Pikkamisi õnnestus mehel aga nii kodu- kui välismaal oma poliitiline reputatsioon taastada.

Aastaid oli ta üks olulisemaid vaidlusalustele Läänekalda ja Gaza sektori territooriumidele juudi asunduskodude rajamise eestvedajaid.

2001. aastal Iisraeli peaministriks tõustes juhtis ta valitsust palestiinlaste ülestõusu mahasurumisel. Vägivallas hukkus enam kui 1000 iisraellast ja 3000 palestiinlast, mistõttu suur osa araabiamaailmast endist peaministrit põlgas.

Täiesti vastandliku käiguna tegi Sharon aga 2005. aastal lõpu sõjaseisukorrale ja 38 aastat kestnud okupatsioonile Gaza sektoris, tuues piirkonnast välja nii Iisraeli sõdurid kui ka juudiasunikud. Samal ajal evakueeris valitsus ka neli asundust Jordani jõe Läänekaldal.

Selle käigu tõttu sunniti Sharon aga lahkuma parempoolsest erakonnast Likud, misjärel ta asutas uue mõõdukama erakonna Kadima. Arvamusküsitluste järgi oleks poliitik võitnud valitsusjuhi koha ka 2006. aasta valimistel, kuid vaid paar kuu enne valimisi tabas teda saatuslik insult.

Ariel Sharon sündis Briti mandaadi all olnud Palestiinas 26. veebruaril 1928 Valgevenest pärit perekonda.

Vaid 17-aastaselt ühines Sharon juutide relvarühmitusega Hagana, millest sai 1948. aastal moodustatud Iisraeli kaitseväe tuumik.

Eliitüksuse komandörina juhtis ta kättemaksuoperatsioone araablaste vastu, millest julmim lõppes 1953. aastal umbes 60 tsiviilisiku surmaga Ram Allah lähedal asuvas palestiina külas Qibyas.

1967. aasta kuuepäevase sõja ajal, mil Iisrael hõivas Läänekalda, Gaza, Ida-Jeruusalemma ja osa Golani kõrgendikest, juhtis Sharon tankidiviisi.

Kuus aastat hiljem Yom Kippuri sõjas kutsuti ta reservist tagasi juhtima vägesid üle Egiptuse Suessi kanali.

Sharon siirdus poliitikasse 1973. aastal, mil ta koos Menachem Beginiga asutas Likudi partei, mis aastal 1977 võimule tuli.

Peaministrina oli Sharon segatud mitmesse korruptsiooniskandaali, kuid kohtu ette ta ei jõudnud. Tema vanim poeg Omri mõisteti aga seitsmeks aastaks vangi seoses pettusega isa kampaaniaks raha kogumisel.

Sharon elas Iisraeli lõunaosas asuvas rantšos. Tema esimene naine hukkus autoõnnetuses ja teine suri vähki. Naised olid omavahel õed.

Sharonist jäi maha kaks poega. Kolmas laps suri relvaõnnetuses 1967. aastal.