Hannes Nagel: Eesti vajab tankide asemel NATO lennuväeüksust
Hiljutine kaitseministri idee tuua NATO-t rohkem Eestisse, on iseenesest suurepärane ning meile sobilik. Samal ajal on liitlasvägede siia saabumine ka vajalik, et anda märku, et Baltimaade kaitseplaanidesse suhtutakse tõsiselt ega anta vaenulikele ahvatlustele lootust. Siiski tekib küsimus, mis kasu on siia saabuvast mõnest üksikust Ameerika tankist või kompaniist, kui me ei suuda pakkuda neile vajalikku õhukaitset?
Eestil on teatavasti vaid üks õhutõrjepataljon, mille napp relvastus nii õhutõrjekahurite kui lühimaarakettide näol suudab katta minimaalsel tasemel vaid ühe brigaadi esmase õhukaitse. Motoriseeritud või mehhaniseeritud iseliikureid õhutõrje elementide, näiteks nõukogude Shilka, vene Tunguska, saksa Gepard või korea K30 näol meil aga pole.
Ameerika tankide siia saabumine oleks küll emotsionaalne tugi ja ehk abistaks ka meie kaitseväelaste väliõppusi, kui ameeriklased oleksid nõus oma tanke õppuste tarbeks manööverdama. Samas kaasneks sellega vajadus luua spetsiaalne tankodroom või arendada edasi mõnda olemasolevat polügooni.
Suurema kasuteguri saavutaksime tõenäoliselt siis, kui siin hakkaksid baseeruma näiteks USA või mõne teise NATO liikmesriigi hävituslennukid. Seda saaksid nad teha Ämari sõjalennuväljalt, mis alles hiljuti renoveeriti ja vastab tänaseks kõikidele NATO standarditele. Lennuvälja suurimateks puudusteks on õhukaitse puudumine ning praegune alakasutus. Meil on Baltimaade võimsaim lennuväli, mida keegi ei kasuta.
Siinkohal pean ma silmas sõjalennukeid, sest radarite ja taeva jälgimiseks pole tarvis miljardeid maksvat lennurada, angaare ja kütusehoidlaid. Viimastel aastatel on erinevad NATO õhuväed eesotsas Poolaga korduvalt nentinud, et ümberpaiknemine Ämarisse on taktikalise käsu kaugusel. Ka meie tingimused olevat oluliselt paremad kui amortiseeruva Leedu Šiauliai lennuvälja omad.
Pealegi ei tõsta Leedus paiknev lennuväli eriti meie kaitsevõimet, sest nelja lennuki õhku tõstmiseks ja siia saatmiseks kuluks liiga palju aega. Tõsise konflikti korral ei tee need lennukid suurt muud peale olukorraga tutvumise, kaardistamise ja tagasitõmbumise, sest vaid nelja lennukiga näiteks ühe lennuväepolgu vastu astumine on üsna lootusetu, kui viimased saavad lähedalt lisa juurde tellida nii lennukite kui ka õhutõrje näol.
Tankide asemel võiks kaaluda pigem mõne NATO lennuväeüksuse siia paigutamist, mis annaks meie kaitseväele ka hädasti vajaliku ja siiani puuduliku minimaalse esmase õhukaitsevõimekuse. Viimane avalduks siis juba selles, et konflikti sattumise korral ei oleks me päris üksi.
Kui Ämari lennuväljal seisab rida Ameerika hävituslennukeid, siis on üsna kaheldav, kas mõni vaenulike kavatsustega sõjavägi võtaks ette lennuvälja pommitamise õhust või rünnaku taktikaliste rakettidega, et välistada liitlasvägede õhudessanti nii elavjõu kui lahingutehnika saabumise näol.
Seda lihtsal põhjusel, et see eeldaks otsest relvakonflikti ka hävitatud lennukite omanikuga. Antud olukorras ei oleks võimalik süüdistada asümmeetrilisi ohte terroristide näol, sest Läänemere regioonis ei ole organisatsioone ega eraisikuid, kes omaksid lennuväge või keskmaarakette.
Mõne üksiku tanki või tankikompanii olemasolu ei annaks meile reaalselt tuge ega lisakaitset, sest võttes maha tanke kandvad sillad teel konflikti keskmesse, istuvad viimased tee kõrval nagu 1991. aastal pool Pihkva dessanti. Tänaseni puudub meie kaitseväel võimekus lahingolukorras suuremaid ja kriitilise tähtsusega sildu remontida või asendada neid pontoonsildadega. Viimased peaksid suutma kanda ka tanke ja teisi raskemaid sõjamasinaid, kui eeldame, et NATO toob oma tööriistakasti meie liivakasti kaasa.
NATO lennuväeüksus annaks meile mitu lokaalset võimekust alates tsiviilkaitsest lennuohutuse tagamisel (võimekus reageerida kaaperdatud lennukitele) kuni piiratud ulatuses õhulahingute ja maavägede õhust katmiseni välja. Siiski tuleks meeles pidada, et tegemist oleks ennekõike heidutusvõimekusega, mitte ründevõimega. Kas see poleks ressursside efektiivsem kasutamine?
