Lugeja küsib: kas tööviljakus siis pidevalt langeb, et äraelamiseks peab üha kauem töötama?

Eesti uus eesmärk: kodanike elatustaseme tõus? Seni, kuni Eestis on kaks põhilist mentaliteeti, orjapidaja ja orja oma, ei näe keegi põhjust siin midagi muuta. Kõik on korras, töötab ja toimib, andke ainult piitsa.

Töötaja palga aluseks on väidetavalt tema poolt loodud lisandväärtus. Seletage nüüd lahti, kuidas töölise poolt loodud lisandväärtus järjest kahaneb. Tööline teeb tööd, tema kogemus aastatega suureneb, tööprotsess kiireneb ja teoreetiliselt suudab ta kvaliteetset tööd teostada lühema ajaga. Samas kulub konkurentsivõimelise palga väljateenimiseks järjest rohkem aega. Kus on siin loogika?

Tellija tahab saada tööd võimalikult kiirelt, kvaliteetselt ja mis peamine, odavalt. Kuna eriline rõhk on odavusel, siis üks ülejäänud kahest omadusest peab kannatama. Kannatab kvaliteet, kuna odavalt ja kvaliteetselt tegemine võtab tõsiselt kaua aega - seda tehakse teiste, tasuvamate tööde kõrvalt, siis kui aega ja viitsimist üle jääb.

Kvaliteedi määrab hind, kvaliteet maksab, kvaliteetne töö nõuab aega. Tööline peab olema motiveeritud panema teised tööd ootele ja pühendama sellesse oma aega ja vaeva. Aeg ja vaev tellijat ei huvita - peamine, et saab kiiresti. Töötaja täidab töö jooksul kolm tellimust ja saab selle eest näiteks 1500 eurot, aga kui ta teeb sama summa eest ühe mahult väiksema töö, siis on teine tellimus kindlasti oma olemuselt kvaliteetsem.

Töövõtjale on teostamiseks ette nähtud astronoomilised tähtajad. Kahe kuu eest saadki normaalse palga, kuid teed ära vähemalt kolme kuu töö. Töötamine nädalalõppudel ja pikendatud tööpäevad on otsekui pimesi juba tähtaja määramisel ette nähtud.

Eesti töömaastikul eksisteeribki kolme tüüpi inimesi: orjapidajast tööandja, kes maksab inimliku palga ebainimliku töömahu eest, orjameelne tööline, kes saab inimese palga kahe inimese töö eest ja leiab, et nii vist peabki olema, ning töötud, kes tööandja poolt seatud tingimustega nõus ei ole ja samas pole ka piisavalt ettevõtlikud, et siit minema kolida.

Rääkides inimväärsest palgast: ma ei eeldagi, et ma peaksin saama omale iPade, tahvelarvuteid, nutitelefone ja muud moodsat saasta osta - ma soovin elada kuivas ja soojas, toidetuna, käia normaalselt riides ning vahel kinos ja teatris.

Inimväärse elatustaseme juurde kuulub ka kättesaadav arstiabi. Eestis on seda kahte liiki: erakorraline ja tasuline meditsiiniline abi. Haigekassa poolt finantseeritava ravi jaoks on vaja olla kuid järjekorras. On olemas täiesti reaalne oht saada enne abi terveks või kujundada ravitavast veast välja krooniline haigus.

Mis puutub lastetoetusesse, siis leian, et hetkel ongi toetus just see, mis ta on: toetus. Riik ei pea kasvatama inimeste lapsi, riigis on normaalne, et vanemate sissetulek on piisav selleks, et lapsi kasvatada, ilma toetust vajamata.

Nüüd tekib küsimus: kui väga soovib ja on võimeline riik, mis elatub vaid maksudest, ise mitte midagi tootmata, mingit lisandväärtust loomata, oma kodanike elatustaset tõstma?