Rannar Vassiljev: Kas Leedu on edukam kui Eesti?
Kui vaadata igal aastal koostatavat eelarvestrateegiat ning selles püstitatud valitsuse prioriteete, siis ei leia me sealt ebavõrdsuse vähendamisele suunatut. Võrdsusega seotud näitajaid püütakse pigem vältida. Küsimusele, miks Eesti ei toeta tööturu- ja sotsiaalvaldkonna indikaatorite lisamist Euroopa Komisjoni tasakaalustamatuse analüüsi, sain peaministrilt vastuseks, et see hägustaks pilti. Aus vastus oleks olnud, et meie pilt muutuks nii teistele kui ka iseendale nukramaks.
Valitsus hoiab majanduskasvu lakkamatult oma retoorika fookuses. Mäletatavasti lubas tänane peaminister seitse aastat tagasi viia meid 15 aastaga viie jõukama eurooplase hulka ehk siis jõukamaks kui on soomlane ja rootslane. Selmet suurte sammudega Euroopa keskmisele järele võtta, oleme võidujooksus lasknud mööda leedukad, kes veel kümme aastat tagasi meist tublisti maas olid.
Kindlasti ei ole põhjust kahelda majanduskasvus kui ühes olulises näitajas, mis riigi arengut kirjeldab. Samas ei saa jõukuse kasvu jälgimise kõrval unustada ka seda, kuidas see ühiskonnas jaguneb. Ka selles valgusvihus pole Eestil põhjust end edukuse paistel nautida: viimase seitsme aastaga pole me suutnud ebavõrdsuse taset vähendada ning kuulume endiselt koos Lõuna-Euroopa, Läti ja Bulgaariaga selle maailmajao ebavõrdseimate ühiskondade hulka. Siingi on leedukad meist viimasel ajal edukamad olnud ning suundumas tasakaalukama ühiskonna poole.
Vaatamata paljude kohalike parempoolsete vastupandamatule soovile vastandada majanduslikku edukust ja võrdsust, ei leia taoline vastandus tegelikkuses kinnitust. Vastupidi, kümne jõukama Euroopa riigi hulgas pole ainsatki, kus ebavõrdsustase oleks kõrgem kui Euroopas keskmiselt. Debatt teemal, kas ja kuidas võib võrdsuse suurenemine jõukama ühiskonnani viia, on seega igati õigustud. Kuid väide, et võrdsuse ja jõukuse kasvu vahel valitseb a priori pöördvõrdeline seos, on lihtsalt väär.
Tegelikult on enese Leeduga kõrvutamisest tähtsam see, mis väärtuseid ühiskonnas oluliseks peame ning kuidas suhtume näitajatesse, mille järgi oleme me vähem edukad. Kas üritame areneda tasakaalustatult ning parandada end seal, kus tulemused on kesisemad või püüame pidevalt autoportreed ilustada ja suunata avalikku tähelepanu vaid sellele, mida imetlusväärseks peame.
Nii nagu ründab tänane Reformierakonna ja IRLi koalitsioon oma kriitikuid, käitub ta ka statistikaga, mis edukust kummardavasse maailmapilti ei sobitu. Mõtlemapanev paralleel - Pier Paolo Pasolini filmis „Suured ja väikesed linnud" kohtuvad isa ja poeg rääkiva vasakintellektuaalist varesega, kes neile mõistulugusid pajatab. Kuna nad sellest midagi aru ei saa ja varese jutt on tüütav, keedavad nad ta supiks...
