Lugeja: lihtrahva hädades ja ebainimlikus rügamises on süüdi riigi liiga tormiline areng
Nõukogude Liidu lagunemine, sellele järgnenud üheksakümnendate üleminekuperiood, ühinemine Euroopa Liiduga, normatiivide vastavusse viimine EL-i direktiividega - riigile on see aeg olnud üliedukas. Inimesele on see mõjunud samamoodi, kui näitlikult võtta 100 aastat tagasi elanud mehikesel peast kinni ja tõsta ta tänapäeva ning eeldada, et ta saab edukalt hakkama.
Eesti Vabariigi majandusmudelitele panid aluse kuuekümnendatel ja seitsmekümnendate alguses sündinud inimesed, kes lähtusid oma tegevusi koordineerides olukorrast, kus nõuka-moodi enam ei saanud ja teistmoodi ei olnud veel lubatud. Edukamatest olid üheksakümnendate alguseks saanud karastunud skeemitajatest nahaalid, kes omastasid NL-i lagunemise ajal kõike, millel oli mingigi väärtus. 90ndate algus oli oma lapsekingades uue riigi kujunevate seadustega soodne aeg tumedateks skeemideks ja mustadeks mahhinatsioonideks.
Nõukogudeaegsed tootmisettevõtted ei kuulunud otseselt kellelegi. Nende käigushoidmine ja tegevuse ümberorganiseerimine nõudis raha, mida riigil ei olnud. Investoreid ei otsitud - lihtsam ja kasulikum teatud osapooltele oli tootmisasutused ja nendega kaasnevad varad erastada, laiali kantida ja pankrotistada ning lõpuks lasta laguneda.
Pealekasvanud põlvkond on eespool kirjeldatud ärimudelite loojate järeltulijad, kes on kasvanud ja keda on kasvatatud susserdamise ja skeemitamise vaimus. Seadusandlus on aga jõudnud kuhugi ette, kus vanamoodi enam ei saa, aga uutmoodi ei taheta ega osata. Seadusandlikku poolt peaks ettevõtluse arendamiseks mugandama ja ettevõtlust riiklikest vahenditest toetama. Seda tehes ilmuvad aga kuskilt automaatselt välja huiarid, kelle eesmärk on eelkõige omakasu ning isiklike varade, mitte ettevõtluse arendamine.
Kõige selle all kannatab tööline ja tema sotsiaalne turvalisus. Ettevõte teenib oma kasumi välja, kuid töötaja töötasu kannatab selle arvelt ehk siis konkurentsivõimelises arenevas ettevõttes töötavad konkurentsivõimetu palgaga perspektiivitud tegelased. Inimressurss ei oma mite mingit materiaalset väärtust. Kui objektil laguneb kopp, on tegemist suure kahjumiga: kopa remont, uute osade ostmine, tööseisakud. Inimene ei oma mingit väärtust: üks annab saba, kohe tuleb uus mees ja teeb edasi. Töölist ei väärtustata.
Nende 23 aastaga on ühiskonna struktuur sedavõrd muutunud, et ühiskondlik mentaliteet ei suuda isegi eristada lihttöölist oskustöölisest. Eestis on lihttöölised ehitajad, mehaanikud, CNC-pingi operaatorid, bussijuhid ja med-õed. Oskustöölised on disainerid, projekteerijad, IT-tehnikud, arstid, kontori assistendid ja sekretärid. Niisiis keskeriharidusega pottsepp on lihttööline, samas kui keskharidusega sekretär on oskustööline? Midagi on paigast ära.
Põhimõtteliselt võib öelda, et tavakodaniku elu muutub elamisväärseks umbes kahe inimpõlve pärast, kui nõuka-ajast pärinev aferistlik mõtteviis hakkab kuhugi mineviku unustuse hõlma vajuma ja inimesed on suutnud ajale järele areneda.