Majanduslik paratamatus ehk jätk loole "Miks toodab bussijuht Soomes suuremat lisandväärtust kui siin"
Eelmise loo autor toob suurepäraselt välja, miks erinev palk sama töö eest on majanduslikult põhjendatud. Üritan selgitada, kuidas me oleme sellisesse olukorda jõudnud ja mida võib teoreetiliselt kaasa tuua tulevik.
Laialt levinud arvamus on, et majanduskriisi põhjustab tagamata laen ja spekulatsioon. Eelmise artikli autori juttu lugedes jäi paratamatult mulje, et võib-olla majandussurutis ongi tehnoloogia arengu ja ühiskonna sotsiaalse taandarengu tulemus.
Kapitalistlikus ühiskonnas on üleüldine ühe protsendi võim paratamatus, seda nii "kapital toodab kapitali" reegli kui ka selle tõttu, et laenumajandus on üles ehitatud progressile. Paraku aga ei soosi progress lihttöölist, nagu ka eelmine autor märkis: traktor ju kaevab üle 1000 korra efektiivsemalt kui üks labidaga tööline.
Selline nähtus ei esine ainult ehituses vaid aina rohkemates eluvaldkondades, mida rohkem tehnika keskmist inimest välja vahetama hakkab. Et majanduskasv jätkuks sama tempoga, tuleb lihttööline paratamatult asendada. Vaene töötaja, esindades töövõimelise rahvastiku enamust, aga tõmbab majanduskeskkonna endaga kaasa, sest kuigi tootlikkus aina kasvab, siis keskmise inimese elatustase aina langeb ja tarbimine koos sellega. Tarbimine on aga kapitalismi süda.
Siin tuleb mängu "õudne" sotsialism, mis peaks teoreetiliselt jagama vara tagasi alam- ja keskklassile, paraku aga teevad seadusi inimesed, kes on võimul ja võimul on need, kellel on raha. Siinkohal käib jutt suuremast plaanist, mitte ainult Eestist. Inimene, kes on rikas, ei ole enamasti huvitatud oma rikkuse vähendamisest, näiteks suurfirmade tulumaksu tõstmisest, ja omale aru andmata teeb ta endale oma ahnusega karuteene, näljutades nii oma kliente.
Kui alguses sureb välja lihttööline, sest teda on lihtsam asendada, siis lõpuks jõuab järg ka keskklassini ja 50 aastat hiljem ei pruugi ka tänane 1% rikkaid 0,05-l protsendil kannul püsida. Reaalselt me kunagi seda hüpoteesi kontrollida ei saa, sest enne seda toimub uus revolutsioon.
Mida teha, et seda vältida?
Õnneks või kahjuks on minu arusaamist mööda tänaseks juba liiga hilja. Reserv, mida oleks pidanud 2008. aasta lõpul kasutama, et viia läbi laiaulatuslikke raha- ja sotsiaalreforme, kulutati uppuva laeva kütuseks ehk pankade päästmiseks. Nüüd tuleb lihtsalt endal sõna otseses mõttes päästerõngast ümber keha kasvatada ja anda maailmale aega, kuni kaardimaja oma raskuse all kokku kukub, et siis nendega, kes on võimelised tulevasest minevikust õppima, uus kord luua.
