Avalik kiri erakonnakaaslasele: Riismani väited kõlavad nagu Vene propagandakanal Russia Today

Kohati jääb arusaamatuks Mait Riismani 13. jaanuaril avaldatud artikkel, mis pöördub lugeja poole küsimusega, kas eestlased ei oskaks ilma võõrvägede kohalolekuta elada. Olles tutvunud poleemikat põhjustanud artikliga, jääb mulje, et tegemist on nii emotsionaalse kui ka kohati lahmiva sõnavõtuga, milles on mitmeid fakte segi aetud ja ära unustatud.

Näite saab tuua juba sissejuhatusest, kus kaitseministri idee paigutada mõni NATO sõjaväeüksus Eestisse olla pannud terve riigi kihama, rahva poest tagavaraks kruupi, soola ja tuletikke varuma. Siiski veel täna hommikuks ei olnud sõjapaanikas elanikud jõudnud Tallinna suuremaid kaubanduskeskusi tühjaks rüüstada. Siinkohal tekib küsimus: milleks on sellist jama vaja kirjutada?

Autor ei lase end sellest heidutada ja laob artiklis üksteise järel ritta kohati kaheldava väärtusega ja läbimõtlematuid kommentaare nagu lennukikandja Meriväljale, poolmarutõbine Saakašvili, Lasnamäe diviisid, Vene välisminister astub peldikust välja, Onu Sam hakkab Narva ja Petseri alla oma diviiside majutamiseks betooni ja tsementi kohale vedama, konflikt võõrvägede ja kohaliku vene elanikkonna vahel, teha Eestist Euroopa Afganistan jne.

Jääb mulje, et Riisman ei ole teinud piisavalt kodutööd teemadel Eesti kaitse- ja välispoliitika prioriteedid. Miks on vaja üle dramatiseerida ja detaile juurde fantaseerida? Näiteks seisukoht, et NATO hakkab terveid diviise Eestisse ümber paigutama ja nende tarbeks piiriregioonidesse ka kasarmuid ehitama. Siinkohal üks väike, ent kainestav küsimus: kas keegi on sellise idee üldse välja käinud? Järgneb põgus analüüs kõnealusele artiklile.

Riisman väidab, et kaitseminister pöördus NATO poole palvega, ent tänaseni pole ühtegi sellist palvet veel tehtud. Meie kaitsevõimet suurendavat ideed tõlgendatakse artiklis nii, et see muudab Eesti Euroopa Afganistaniks. Siinkohal unustab Riisman ära, et Afganistan on riik, mis on "tänu" Nõukogude armeele alates 1979. aastast kodusõjas.

Väide, et NATO väeosa peale hakatakse Kaliningradi oblastis Iskander-rakette lahti pakkima on kaheldav, sest täpset ülevaadet seal toimuvast ei ole. Kord tuleb teade, et raketid on juba kohal ning teine kord, et alles mõeldakse nende sinna saatmise peale. Fakt on aga see, et Leningradi oblastis on juba väeosa, mille relvastuses on Iskander-tüüpi raketid. Veel enam asub Luga linnas juba aastaid 26. raketibrigaad, mille relvastusest on ka vanemaid mudeleid Eesti erinevate objektide pihta suunatud.

Ka Eesti iseseisvust tõlgendab Riisman huvitavalt, kui ta kasutab riigi kohta fraasi "noor iseseisev riik". Tuletan siinkohal meelde, et 2014. aastal tähistab Eesti oma 96. Vabariigi aastapäeva ning Euroopa kontekstis on Eestist nooremad riigid näiteks Valgevene, Slovakkia ja Sloveenia, aga ka Island. Eestit ja eespool mainitud riike eristab fakt, et vaid Eesti on iseseisvunud 1918. aastal. Seda fakti võiks ometi teada.

Autor väidab, et lollidele pole mõtet vabadust kinkida ― nad ei oskavat sellega midagi teha. Kas sellest tulenevalt kingiti 1918. aastal Eestile vabadus ning Eesti Vabadussõda oli lihtsalt nali ja arusaamatus erinevate rahvuste vahel? Vastust küsimusele, mis halvendab raskelt tasakaalustatud suhteid Venemaaga, tuleks otsida faktist, et siiani pole kaitseväel kaitset ja vastust 26. raketibrigaadi lahinguvõimekusele.

Samal ajal väidab Riisman, et ameeriklased olid kohe platsis, kui Vene tankid Tšinvalisse sisenesid. Nii see siiski ei olnud, sest Gruusiasse ei ilmunud mitte ühtegi NATO sõdurit. Küll olid Gruusias ameerika sõjaväelastest instruktorid, kes koolitasid grusiine vastutasuks osaluse eest Iraagi ja Afganistani operatsioonidel. Järgneb faktide segiajamine NATO ja Jugoslaavia konflikti osas, kus autor väidab, et Vene väed tõttasid slaavi sugulusrahvale Belgradi pommitamisel appi.

Belgradi pommitamisel ei teinud Vene armee midagi, kuna Priština lennuväljale saabus väike üksus Bosniast alles pärast pommitamise lõppemist, kui Miloševici režiim oli nõustunud Kosovo üleandmisega ÜRO rahuvalvevägedele!

Artiklis tuuakse esile ka võimalikku konflikti võõrvägede ja kohaliku vene elanikkonna vahel, mis muutuks väga teravaks. Kas NATO hävituslennukite paiknemine Leedus on endaga kaasa toonud autori poolt kirjeldatud hävingu ja kaose ning ameeriklaste okupatsiooni? Riisman räägib ka 2008. aasta Pekingi olümpiamängudest, kus Gruusia olla nii Lõuna-Osseetia kui Abhaasia suunal raketilööke andnud.

Rohkem avaldus see sel moel, et grusiinid avasid vastutule varasemale ossetiidi provokatiivsele rünnakule gruusia külade pihta. Samal ajal Abhaasia suunal ei teinud Gruusia kaitsevägi aga kordagi ühtegi rünnakut. Kui fakte uurida, ilmneb seegi asjaolu, et Abhaasia väed ründasid Gruusiat pärast Vene vägede sissetungi algust ja "solidaarsusest" nende iseseisvust tunnustanud osseetide suhtes.

NATO väeüksus Eestis ei oleks aga eksperiment vaid selle sajandi reaalsus ja vajadus, sest 2014. aastaks võib keskmine eestlane ära unustada müüdid idanaabri armee viletsusest ja aegunud lahingutehnikast. Vastupidi: Vene armee Lääne sõjaväeringkond vahetas hiljuti välja ligi 3/4 oma varasemast sõidukipargist. Samal ajal otsime meie võimalusel endiselt Euroopa riikide Külma sõja aegsetest ladudest second-hand tehnikat, sest enamaks meil raha täna lihtsalt ei jätku.

Siinkohal tuleb kiitust avaldada kaitseministeeriumi senisele tööle, mis küll alati pole naelapead tabanud, ent viimased aastad on nii kaitseväe kui kaitseliidu vastupanuvõimet märkimisväärselt suurendanud. Näitena saab välja tuua soodsa hinnaga hangitud sajad taktikalised veoautod, maasturid ja pioneeritehnika komponendid, millega meie relvajõud astusid veel ühe sammu mobiilsema kaitseväe suunas, sest vajadusel ei pea nad enam päris jalgsi lahingusse minema. Samuti on Eesti lühikese ajaga loonud Baltimaade suurima soomuki- ja suurtükiväepargi, mida on siiski vaja edasi arendada.

Neid ja paljusid teisi esmapilgul vähetähtsaid detaile ei tohiks kahtluse alla seda, sest just neile tuginebki meie praegune esmane vastupanuvõime. Järgmise suurema kiituse teeniks asutus välja nii jalaväe lahingumasinate, rannakaitse, täiendava suurtükiväe kui ka reaktiivsuurtükiväe ning tanki võimekuste lisamisega meie kaitseväkke.

Lõpetuseks toon välja veel mõned seigad: ameeriklased tulid Gruusia rannikule alles pärast sõjategevuse lõppemist - selleks et pakkuda konfliktis kannatada saanud grusiinidele humanitaarabi. Samuti aitas NATO laevastiku ilmumine vältida Gruusia edasist okupeerimist. Lisaks ei tule lennukikandjad sõjaolukorras Läänemerele, sest selliste sõjalaevade primaarseteks tugevusteks on siiski lennukid ja raketid, mitte hiiglaslik metallkorpus, mis on niigi kitsas Soome lahes ihaldusväärseks saagiks ka algajale piloodile. Autor ei näi neid fakte teadvat, ent puusalt lahmida on mugav.

Olen sügavas hämmingus, sest mõned Riismani väited kõlavad justkui oleks avanud propagandakanali Russia Today. On kummaline, et antud artikkel justkui pakatas kremlimeelsusest. Õhku jäävad rippuma küsimused: miks ja kelle huvides on tarvis idapoolset propagandat edendada, kui autor on rahvuslikke väärtusi kandva Konservatiivse Rahvaerakonna liige?