Indrek Saar: Poliitilise mitmekesisuse uks paotub vaid näiliselt

On päevselge, et riigikogu poleks erakonnaseaduse muudatusi kinnitanud, kui ei oleks olnud avalikku survet ja eeskätt nn Rahvakogu protsessi. Siinkohal on põhjust tänada neid sadu inimesi, kes seisid meie poliitilise süsteemi avatumaks ja demokraatlikumaks muutumise eest, kaasa mõtlesid ning aruteludes osalesid.

Paraku ei tahtnud ei põhiseaduskomisjoni ega ka riigikogu enamus aru saada, millised olid ühiskonna tegelikud ootused, mistõttu jäi tulemus enam kui poolikuks. Aga esmalt toredatest asjadest.  

Igati tervitatav on, et erakonnaseadus langetab erakondade asutamispiirangu tuhandelt 500-le inimesele ja vähendab kaks korda valimistel osalemise kautsjoni. Eesmärgiga lihtsustada uute jõudude poliitikasse tulekut pakkusid sotsiaaldemokraadid sarnased ettepanekud välja juba 2012. aasta sügisel.

Hea meel on ka selle üle, et kolleege õnnestus veenda loobuma eelnõus algselt olnud piirangust, mis oleks keelanud Eestis alaliselt elavatel mittekodanikel erakondadele raha annetamise ja seeläbi vähendanud nende võimalust poliitikas osaleda.

On põhjust eeldada, et terve oma elu Eestis elanud ja kohalikel valimistel osalevatel inimestel on vähemalt sama suur huvi Eesti poliitika vastu kui näiteks Läti, Prantsusmaa, Bulgaaria või Küprose kodanikel. Aga tänu sellele, et kõik Euroopa Liidu kodanikud saavad nüüd õiguse teha annetusi Eesti erakondadele,  kuuleme me tulevikus nii mõnegi naljaka või siis ka natukene kurvema loo.

Riigikokku jõudnute päralt on 97 protsenti rahast

Koalitsioonisaadikud on rääkinud sellest, kuidas me suuremeelselt muudame erakondade riigieelarvelist rahastamist. On tõsi, et rahaline seis paraneb neil künnise alla jäävatel erakondadel, kes koguvad valimistel 2-5 protsenti häältest. 

Aga kui minna asja sisusse, siis sellest 5,4 miljonist eurost, mis riigieelarvest eraldatakse erakondadele toetuseks, moodustab antud summa heal juhul 2-3 protsenti. Uus ümberjagamine konkurentsisituatsiooni õieti ei muuda,  sest riigikogus esindatud erakondade päralt on jätkuvalt 97-98 protsenti vahenditest, millega saab teha suuremahulisi valimiskampaaniaid.

Meie taotlesime rahastamispõhimõtete sisulist muutmist. Õiglasema lahenduse korral oleks pool riigi toetusest jagunenud kõigi  parlamenti valitud parteide ja teine pool jaguneks kõigi valimistel osalenud erakondade vahel vastavalt häälte arvule nii, nagu pakkus välja ka Rahvakogu. See suurendaks künnise alla jäänud erakondade toetust 2-3 korda ja muudaks oluliselt võrdsemaks ka riigikogusse pääsenud erakondadele eraldatavaid summasid.

Muuhulgas saanuks jätkuvalt 10 000 euro suurust toetust ka see erakond, kes korjas valimistel vähemalt ühe  protsendi häältest. Koalitsioon hääletas Keskerakonna toel selle parandusettepaneku maha. Muidu tihti nõrgemate aitamisest kõnelevad keskerakondlased unustasid solidaarsusprintsiibi enda konkurentsieelise säilitamise nimel.

„Võidurelvastumine" valimiste eel

Sotsiaaldemokraadid on pikki aastaid seisnud valimiskulude otsustava piiramise eest, mis oli ühtlasi üks Rahvakogu kesksemaid ideesid. Kellelegi pole saladus, et Eestis sõltuvad valimistulemused eeskätt sellest, kui palju on erakonnad kampaaniatesse raha panustanud.

Antud panuse korrelatsiooniks on arvutatud 0,9. Teisisõnu - kohtade jaotus riigikogu saalis sõltub 90 protsendi ulatuses kulutatud raha hulgast. Valimiskulude kärpimise katsed on senini jooksnud vastu müüri, kuid me ei jäta jonni - varem või hiljem peab see „võidurelvastumine" lõppema ja maailmavaateline konkurents suurenema.

Poliitilise tahte puudumise tõttu ei jõudnud seadusesse ka Rahvakogu ettepanek keelata riigikogu liikmetel kuulumine riigile kuuluvate äriühingute nõukogusse. Antud keelu kehtestamise vastu on jäigalt Reformierakond, kes ka seekord vastava muudatusettepaneku vetostas.

Poliitilisele konkurentsile ei aita kuidagi kaasa ka seaduse punkt, mis seab erakondade laenuvõtmisele rangemad piirid. Siiani oli väiksematel erakondadel vähemasti võimalus võtta laenu, et püsida kampaania ajal vähegi „pildis" kui teised matavad valimiskampaaniasse miljon või kaks riigieelarvest saadud eurot. Seaduses on veel sätteid, näiteks erakorralise audiitorkontrolli läbiviimise õigus, mis loovad võimaluse „keerata kraanid kinni" väiksematel erakondadel.  

Muudetud erakonnaseadus poliitilist mitmekesisust ei suurenda, ta paotab uutele tulijatele ust vaid näiliselt. Ühiskonna ootus ausama ja avatuma poliitika ning valitsemise järele pole aga kuhugi kadunud.