Krister Paris: Ebapedagoogiline poeem
Noortel „autoriteetidel" Tapa erikoolis on ilmselgelt liiga palju aega ja liiga palju võimu. Seejuures nenditakse kuidagi peaaegu möödaminnes, et mis teha, vanglatest läbi käinud kontingent hoiab nõrgemaid oma võimu all ning sunnib enda eest peksu ähvardusel laamendama.
Mis on siin pildil valesti? Erikool on mõeldud küll noortele, kes läinud kehtivate reeglitega tugevalt pahuksisse, kuid peaks neid siiski vormima ontlikke kodanikke - kes pärast võib-olla jätkaksid haridusteed, soetaksid pere, läheksid tööle, maksaks makse ning miks mitte hakkaksid ühel päeval rahvasaadikute või ministritena ka meie elu kujundama. Praegu toimib ta aga sisuliselt isoleerimisasutusena ja nagu äsjasest laamendamisest nägime, mitte eriti tõhusana. Noorte kasvatamise on riigivõimud jätnud „autoriteetide" hooleks.
On see tahtmatus, saamatus või kuritegelik hooletus? Kindlasti on pedagoogika edasi arenenud, kuid siiski pakuvad tänagi vägagi liigutavat lugemismaterjali Anton Makarenko raamatud „Pedagoogiline poeem" ning „Lipud tornidel" - mõlemad eesti keeles ilmunud. Neist viimane on ilukirjanduslik üllitis väga rasketest noortest, kes pärast kodusõda kuritegelikul viisil endale elatist teenisid, ent pärast Makarenko kolooniasse sattumist korralikeks nõukogude kodanikeks kasvasid. Esimene aga autobiograafiline teos ajast, kui ta Gorki noortekoloonia juhina töötas.
Makarenko kasvatas lapsi kommunismivaimus - see oli lihtsalt tolle ajastu suur unistus, enne kui stalinistlik realiteet sära inimeste silmades hirmuga asendas. Tänapäeval leiaks ilmselt mingi muu väärtuse. Kõige tähtsam oli tema meetodite puhul siiski tulevikuperspektiivi pakkumine. Kollektiiv kasvatas läbi töö ja ühtekuuluvustunde. Noortele anti eesmärk, neid tunnustati, ent ka karistati. Ja peagi toimis süsteem juba peaaegu iseenesest. Ainsateks „autoriteetideks" mitte isiksused, vaid reeglid ja selgelt paika pandud ametikohtade hierarhia (kes iganes ka punast paela parasjagu kandis, oli korrapidaja sõna seaduseks).
Küll oli sealgi isehakanuid, kes üritasid oma ego maksma panna. Aga vaid kõige paadunumaid ei kasvatatud ümber, mõnda lüüasaamist pidi ka Makarenko tunnistama.
Ennekõike tegi laste peal imet neile sisendamine, et nad on tähtsad ja vajalikud. Kui kellelgi on tänapäeval paremad kasvatusmeetodid, laske käia. See, mis aeg-ajalt Tapa erikooli seinte vahelt välja paiskub, jätab paraku küll mulje, et sõna „kasvatus" nende noorte ümberkasvamise leksikasse ei kuulu. Küll aga peks, hirm ja „autoriteedid".
