Rene Toomse: Kas Eesti kaitsevõime on hääbumise kursil?
2013. aasta alguses võttis valitsus vastu uue riigikaitse arengukava. Kava on saanud kiita presidendilt, kaitseministrilt, aga ka näiteks USA Euroopa vägede ülemalt ja Soome kaitseväe juhatajalt. Samas on teinud kavale tõsiseid etteheiteid eelmine kaitseväe juhataja erukindral Ants Laaneots ning endine kaitseväe peastaabi planeerimisosakonna ülem reservkolonelleitnant Leo Kunnas.
Nii Laaneots kui ka Kunnas väidavad, et uue arengukava kurss on riigi kaitsevõimet laastav. Nende karmidest väljaütlemistest hoolimata on vastasleer ehk kaitseministeerium ja kaitsevägi jäänud üsna tummaks, vaevumata kriitikat tõsiselt tõrjumagi.
Üheks peamiseks vaidlusteemaks on kaitseringkondade kui struktuuriüksuste kaotamine. Uus arengukava serveerib nende eemaldamist kui bürokraatia vähendamist. Kritiseerijad aga väidavad, et tegemist on toimiva ja parima võimaliku juhtimisahela hävitamisega, mis teeb riigikaitse oluliselt haavatavamaks. Aga enne kui saame uuele arengukavale hinnangu anda, tuleb meenutada veidi teooriat...
Sõjalise juhtimise printsiibid ja teooria
Juhtimissüsteem on piltlikult skelett, millele toetuvad erinevad üksused - umbes sama moodi, nagu liha luustikule. Isegi kui liha, mida luudele kasvatada, on veel vähe, siis ilma toestava luustikuta oleks allüksused nagu süldimass põrandal - võimetud lahinguid pidama.
Et edukalt sõda pidada tuleb lähtuda järgnevast.
1. Lahinguruumis peab olema üks juht, kes vastutab kõige eest, mida määratud maa-alal väed teevad või tegemata jätavad. On teada, et üks ülem suudab hästi juhtida kuni viite allüksust.
2. Juhtimine peab olema piisavalt hajutatud. Kõrgem juht annab üldisemad juhised lahingute pidamiseks ja iga talle alluv ülem peab oma ülesandeid täpsustama iseseisvalt oma üksuste tasandil. Kui side on häiritud või kõrgem staap hävitatud, jätkub võitlus esialgsete eesmärkide kohaselt.
Sõjapidamine toimub kolmel tasandil: strateegiline, operatsiooniline ja taktikaline.
Strateegia on suur plaan, mis defineerib parima teekonna suure võiduni.
Taktikalisel tasandil toimub vahetu võitus vastase jõududega.
Operatsiooni tasandi staapide ülesanne on „tõlkida" strateegia taktikate keelde ja koordineerida kõigi võitlevate üksuste omavaheline toetus ja koostöö suurima eesmärgi saavutamiseks.
Viimasel kahel tasandil eristatakse kolme põhilist operatsiooniliiki, mis peavad toimima harmoonias: otsustavad, kujundavad ja tagavad operatsioonid.
Otsustavad tegevused on sellised operatsioonid, mis annavad hävitava löögi vastase vägedele või süsteemile. Sellisteks rünnakuteks kasutatakse kõige tugevamaid manööverüksusi, näiteks soomusbrigaadi.
Kujundavad tegevused loovad tingimused otsustava operatsiooni jaoks. Arsenalis on: õhutoetus, suurtükituli, blokeerivad kaitsepositsioonid vastase reservide takistamiseks, petterünnakud jne. Nende tegevuste ja üksuste ülesanne on seada vastane meie otsustavaks löögiks sobivasse positsiooni. Samal ajal tuleb blokeerida vastase otsustav löök, mida ka tema alati püüab saavutada.
Tagavad operatsioonid on kõik tegevused, mis on seotud võimete loomise ja varustamisega ehk peamiselt logistika. Need on ainukesed operatsioonid, mis ei keskendu otseselt vastase mõjutamisele, vaid oma vägede tugevdamisele.
Kõiki neid tegevusi peab rakendama iga üksus ja staap igal tasandil. Sellist jaotust võib nimetada sõjapidamise paradigmaks. Kui on puudu kasvõi üks komponent neist kolmest, ei ole lahingut ega sõda võimalik edukalt pidada.
Minnes ülesannete osas täpsemaks, peab operatsiooni tasandi staap otsustama, kuidas võidelda vastasega, milliseid lahinguid pidada ja millistest hoiduda ning kuidas taktikalised võidud arendada strateegiliseks suurvõiduks. Sisuliselt sõltub just nende staapide ohvitseridest, kas riik langeb või säilitab iseseisvuse.
Kriitika
Uue arengukava järgi peaks tulevikus vastutama territoriaalkaitse eest Kaitseliit. Erukindral Ants Laaneots on nimetanud plaani otsesõnu toimiva juhtimissüsteemi lõhkumiseks ja territoriaalkaitse sisuliseks likvideerimiseks. Tema väitel ei saa nii olulist vastutust panna Kaitseliidu õlule, mis koosneb peamiselt vabatahtlikest.
Reservkolonelleitnant Leo Kunnas näeb ohtu ka selles, et sõjaline juhtimine on liiga kontsentreeritud. Praegust, detsentraliseeritud juhtimist, mida kaitseringkondade staabid võimaldavad, on palju raskem maha suruda või hävitada.
Kuigi arengukava nimetab kaitseringkondadega toimuvat protsessi reorganiseerumiseks, kus sisuliselt samad ülesanded lähevad üle Kaitseliidule, ei pea ka Kunnas seda reaalseks. Esiteks puuduvat Kaitseliidul selleks inimesed ja vahendid. Teiseks tekib tõenäoliselt kaks paralleelset juhtimisahelat, millel võib puududa kokkupuutepunkt enne Kaitseväe juhatajani väljajõudmist. Kolmanda olulise ohuna kaoks raamistik sõjaaja Kaitseväe edasiseks arendamiseks ja uute üksuste ettevalmistamiseks.
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili on öelnud, et kaitseringkondade rolli ülevõtmine olemasolevate vahenditega on keeruline ja aeganõudev. Peamine puudus on planeerimisoskuse ja -kogemusega inimesed. Kahjuks ei anta praeguste kaitseringkondade inimesi, taristut ja eelarvet üle Kaitseliidule, mis tähendab kogu süsteemi nullist alates uuesti ülesehitamist. See võtab aga mitu aastat. Samas ei ole selge tulevane alluvusvahekord Kaitseliidu (taas)loodavate maakaitseringkondade ja brigaadide vahel.
Kaitseliidu eelarve
Uued ülesanded eeldavad reeglina rahalisi vahendeid. Iga liigutus ja hange on kulu. Paraku ei ole 2014. aastal oluliselt plaanitud tõsta Kaitseliidu rahastamise osakaalu. Piltlikult või kujundlikult öeldes: kui uue arengukavaga kohaselt peab kasvama Kaitseliidu osa Eesti kaitsevõimest näiteks 20% tasemelt 60% tasemele, ehk ülesannete mahu kasv oleks 40%, siis reaalselt tõuseb Kaitseliidu rahaliste vahendite suurus 2014 alla 6%. Sellest suur osa kulub aga inflatsiooni ja hinnatõusude katteks.
Seetõttu jääb selle aasta eelarvet vaadates mulje, et andes Kaitseliidule niivõrd mahukad uued ülesanded ja vastutuse, ei ole arvestatud tegelike vajalike rahaliste kuludega süsteemi loomiseks ning rakendamiseks.
Juba täna on Kaitseliidus puudus kogemustega planeerijatest. Operatsioonitasandi lisandumisega maakaitsestaabi ja maakaitseringkondade näol kasvab vajadus nende erioskustega inimeste järgi kordades. Selliste staapide ohvitsere saab värvata vaid Kaitseväest või reservist. Vähese sõjalise hariduse ja kogemustega vabatahtlikud reservohvitserid ei kanna suure tõenäolisusega välja planeerimise nõudeid maakaitseringkonna tasandil. Sellel on hea põhjus, miks operatsioonitasandi kursus Balti Kaitsekolledžis kestab 43 intensiivset nädalat.
Kaitseringkonnad on seadusejärgsed struktuuriüksused, millele alluvad Kaitseväe allüksused ja sõja korral Kaitseliidu malevad. Tänase seisuga on vähemalt teoreetiliselt loodud tingimused terve ringkonna ulatuses vajaliku operatsiooniraamistiku loomiseks, mis hõlmaks ühe juhi alla kõik seal tegutsevad väed.
Julgeolekuriskid
Uus arengukava muudab staapide ja üksuste volitusi ning juhtimisahelat segasemaks. Tekib tõenäoline vastuolu eelnevalt välja toodud teooria ehk ühe juhi ja selge vastutuse põhimõttega. Kui alluvus ja vastutus lahendada sõja ajal käsu korras, võib saada probleemiks harmooniline koostöö brigaadide ja Kaitseliidu üksuste vahel. Seega on ebatõenäoline, et täitub arengukavas ja seadusemuudatuse seletuskirjas toodud lubadus, et juhtimine paraneb ja muutub efektiivsemaks.
Üleminek uuele süsteemile ehk kaitseringkondade kaotamine on planeeritud 1. augustiks 2014. Kuna Kaitseliidult eeldatakse võimekuse tekkimist alles teatud aja möödudes, jääb seniks riigikaitsesse teatav tühimik. Kui selle perioodi ajal tekib kriisiolukord, siis on meie riigikaitsevõime tunduvalt nõrgem kui praegu.
Lahendused
Probleemide vältimiseks oleks mõistlik edasi lükata kaitseringkondade likvideerimine kuni ajani, mil Kaitseliit on võtnud üle vastutuse ilma senises juhtimissüsteemis lünka tekitamata. Parim viis selleks on viia senised kaitseringkonna staabid koos inimeste, taristu ja eelarvega üle Kaitseliitu. Lisaks tuleb loobuda maakaitseringkondade staapide aktiveerimise ideest sõjaolukorras, sest see lihtsalt ei hakka tööle: operatsioonitasand nõuab igapäevast töötegemist vastava pädevusega inimeste poolt.
Tuleb korraldada ka selge ja arusaadav juhtimissüsteem, mis oleks samasugune nii rahu kui ka sõja ajal. Kõik staabid ja allüksused peavad täpselt teadma, mille eest nad vastutavad.
Lisaks tuleb järgida detsentraliseerituse põhimõtet, andes piisavalt planeerimis- ja tegevusvabadust maakaitseringkondade staapidele. Lihtsaim lahendus oleks maaväe staatuse andmine Kaitseliidule, jättes Kaitseväe juhataja otsealluvusse vaid kiirreageerivad ja eksterritoriaalsed brigaadid (operatsioonitasandi reservid).
Brigaadide koosseisudest ülejäävad reservväelased tuleks elukoha põhiselt koondada pataljonidesse maakaitseringkonna alluvuses. Kaitseliidu peastaap oleks vastutav üksuste komplekteerimise ja õppekogunemiste eest. Nii kaoks ka erisus ja segadus mobilisatsiooni korral - kes on Kaitseväe reservüksuses ja kes Kaitseliidu üksuses (erandiks jäävad vaid brigaadi koosseisu määratud reservväelased). Mis peamine - kogu reservvägi on teadlikult organiseeritud.
Kokkuvõtteks
Iseenesest ei pruugi planeeritud muudatused olla halvad ega valed, kuid nende elluviimine peab olema adekvaatne ja riigikaitse tulemuslikkust tõstev. Viimane nõue on paraku sattunud terava kriitikatule alla ja tõenäoliselt õigustatult.
Mina isiklikult ei arva, et Kaitseliit organisatsioonina jääks hätta kaitseringkondade ülesannete täitmisel, kuna Kaitseväe reservüksustele plaanitud relvastuse ja tehnika saab üle anda Kaitseliidule. Oluline on aga see, et ülesandeid püstitades tuleb anda Kaitseliidule piisavalt aega, raha, inimesi ja seadusest tulenevat voli viia ellu seda, mida neilt nõutakse. Kõige tähtsam on aga see, et vana süsteemi ei lammutataks ära enne, kui uus on täies mahus tööle saadud.
