Dotsent: lastekirjanduse tsensor on laps ise
"Kirjastajal on oma võimalus midagi või kedagi valida," lisas Müürsepp. "Kirjastajapoolne tsensuur on see, et ta mõne loojaga lihtsalt koostööd ei tee."
Müürsepa sõnul vaatab iga arukas lapsevanem, mida ta ette loeb ja lugemise käiguski näeb-kuuleb, mis on selge, mis segane, mida üle või teisiti öelda.
Lapse kui lugeja arengule on tema sõnul äärmiselt oluline, et ta saaks ise valida, mida loeb. "Lastekirjanduse tsensor on laps," sõnas Müürsepp. "Midagi keelata - küsigem enne, kes saaks üldse midagi tänases maailmas keelamisega saavutada?"
Müürsepp meenutas, et kindlaid ettekirjutusi ja keelde on lasteraamatutele kehtestatud totalitaarsetes ühiskondades ja üldse riigivõimu tugevdamise ajajärkudel, kui oli oluline, et lasteraamat annaks valitseva ideoloogia poolt heakskiidetava eeskuju, niisamuti on usu- ja haridusringkonnad öelnud välja, mida nad lasteraamatus näha tahavad.
Müürsepp möönis, et lasteraamatutena ilmub palju halba teksti ja pilti ning paraku ei saa sedagi ära keelata. "Halb on see, mis on sisutu, vormitu, vaese keelega, stiilitu või kujundamata jäänud," kirjeldas Müürsepp halba lasteraamatut.
Delfi avaldas YLE artikli refereeringu, kus on juttu raamatunäitusest, mis esitab läbi aegade ja eri maades või ringkondades rassismi, vägivalla, seksuaalsuse või millegi muu pärast taunitud raamatutest.
Müürsepp rõhutas, et Soome Lastekirjanduse Instituudi näituse sõnum ei ole väljapandud raamatutele tänapäevase hinnangu andmine ning et sündsuse küsimus on lastekirjandusega algusest peale kaasas käinud.
