Vahur Koorits: Nimeta baar, kolme joogi naised ja läbuturistid
Ühele kenale tüdrukule anti kolme aasta eest Tallinna vanalinnas kolm kupongi, millega sai Nimeta baarist kolm alkohoolset jooki. Kui ta sellest rääkis, imestasin, kas Tallinnas on odavatest naistest puudus tekkinud, et lihtsalt vanalinnas kõndivatele naistele ligi astutakse ja tasuta alkoholi pakkuvaid talonge jagatakse.
Tütarlaps polnud Nimeta baaris kunagi käinud, sest korralikud tüdrukud valivad kohtasid, mida väisavad. Tekkis mõte õhtu alustamiseks Nimeta baarist läbi käia, juua kolm tasuta jooki ära ja minna edasi linna peale.
Nimeta baaris olid ülekaalus mehed. Enamik neist olid Briti poissmehed, aga oli ka kohalikke rullnokkasid. Vastassoo esindajad olid ülekaalukalt siinsed wannabe trofeenaised. Juba üsna varasel kellaajal purjus poissmehed näitasid ka üsna lodevast ihust hoolimata palju paljast nahka, ühel mehel olid seljas roosad inglitiivad ja teine tegi kõledast Eesti ilmast hoolimata trepi peal suitsu, endal seljas vaid napp Borati kostüüm.
Istusime maha ja üritasime oma kolm jooki välja võtta. Baaridaam nägi, et meie seltskonnas oli kolm meest ja kaks naist ja andis meile vaid kaks jooki – tasuta alkohol oli ju üksnes naistele. Lahendasime piinlikuvõitu olukorra sellega, et mõlemad joogid läksid ringiratast käima. Ka kolmanda joogi kättesaamiseks pidi just naisterahvas lauast tõusma ja kupongiga leti äärde minema.
Aastake või kaks varem olin ma sõbraga teisel pool tänavat ühes karaokebaaris, kus tutvusime kahe naisega, kellest üks jäi kahjuks silma ka ühele Prantsusmaal elavale araablasele. Araablane soovis naisega tantsida naise vastumeelsusest hoolimata ning järgnenud tüli lõppes sellega, et õhus oli araablase ähvardus mulle nuga anda. Olukorda rahustanud inimestele rääkis araablane, et on Prantsusmaal kaks korda vangis istunud ja võib ka Eestis vajadusel vangis istuda.
Eelpoolmainitud paari juhtumi tõttu on tõenäoliselt mõistetav, miks õhtul välja minnes pole Suur-Karja tänav minu jaoks ei esimene, teine ega isegi kolmas valik, kuhu minna. Nn Bermuuda kolmnurka satub minusugune enamasti kas juhuslikult või soovist kiirelt odavat närvikõdi kogeda. Ma ei tea ka peaaegu kedagi, kes seal vähegi tihedalt käiks. Endast lugu pidavad mehed ja viisakasse abiellu astuda soovivad naised hoiavad sellest kandist eemale, sest igal pool lihtsalt ei käida.
Bermuuda kolmnurgast on saanud Euroopa proletariaadi läbustamiskoht. Selle koha mõju Eesti majandusele on negatiivne, sest läbuturistid ajavad eemale viisakaid turiste, keda huvitab meie ajalugu, kultuur ja kombed.
Heldimusega meenutan artiklit ühest Kreeka saarest, mida tabas ka Briti joomaturistide nuhtlus. Kreeklased leidsid, et nad ei pea seda taluma ja lasksid politsei lällajate kallale lahti. Iga kord, kui joomaturist tegi midagi, mis oli seadusega vastuolus, järgnesid kumminui ja kong. Läbustajad kadusid, tee oli viisaka turisti jaoks jälle avatud.
Eesti on pikkade ja kuulsusetute joomatraditsioonidega riik, mistõttu karistusseadustik on Suur-Karja tänava rahvale sobivaid paragrahve tihedalt täis. Soovi korral võiks sealset seltskonda igal õhtul autobusside kaupa kongi vedada, paragrahve jätkuks kõigile.
Läbuturistide eemalepeletamine peaks olema nii politsei, linnavalitsuse kui ka riigi ühine mure. Vastik on näha üksteise süüdistamist ajal, mil aastakümneid vanalinnas elanud inimesed peavad oma voodi asemel magama esikus madratsil, sest seal on rohkem lootust und saada.
