Kas rattasõit võiks olla Eesti uus rahvussport?

Skandaalid suusatamise ümber on tõsiselt räsinud selle spordiala mainet ning nüüd arvatakse, et Sotši taliolümpialt ei tule Eestile ühtegi medalit, sealhulgas ka suusaaladelt. Samas on aga rattasport Eesti eeskujude najal kogunud viimaste aastatega tõsist populaarsust.

Kui lund veel polnud, olid tänavad jalgrattureid täis. Ja mitte neid, kes sõidavad linnaratastega vaikselt mööda kõnniteeääri, vaid neid, kellel istumise all ikka kiired profirattad. Selliseid sõitjaid oli palju ning neid võis kohata ka paarikümnekesi sõitmas maanteedel. Palavat suveilma iseloomustas alati kaks asja: kuumus ja ratturid.

Spordisaalides on nüüd külmemal ajal näha üha rohkem neid, kes istuvad jalgratta otsas ning ka Wattbike on muutunud populaarseks. Korraldatakse ju isegi Wattbike'i võistluseid.

Kindlasti on eesti rahva huvi jalgrattasõidu vastu tekkinud ka meie enda tippsõitjate edust. Elatakse kaasa Rein Taaramäe sõitudele ning oodatakse pikisilmi tema sõite Tour de France'il. Ka Tanel Kangert on Eesti jalgratturite iidol. Kindlasti on neid eeskujusid veelgi.

Eks eestlastele lähevad kõige rohkem hinge need spordialad, milles ise edukad oleme. Oli ju Erki Nool see, kes oma olümpiakullaga meid kergejõustikku hoopis teise pilguga vaatama pani ning Markko Märtin see, kelle edu rallispordis naelutas paljud telerite ette ralli MK etappe vaatama. Lisaks Erika Salumäe tublid saavutused Eesti taasiseseisvumise alguses.

Eesti sport elab. Kui ühel alal ei lähe hetkel just kõige paremini, siis on teisi alasid, kus läheb. Praegu näivad küll suusaalad pisut nõrgemad olevat, kuid see-eest on suvine rattaspordi harrastamine tõsiselt hoogu kogunud.