Politseinikutapja Romeo Kalda pihtis vaimulikule ajakirjale seni saladuses olnud kuritööst
Lasnamäe politseikomissar Mart Laane tapmise eest 1996. aastal eluks ajaks vangi mõistetud Romeo Kalda avaldas kristliku ajakirja Teekäija värskes numbris oma tunnistuse sellest, kuidas temast sai kurjategija. Tegemist on Kalda tunnistuse esimese osaga, teine osa ilmub Teekäija veebruarinumbris.
Kalda tappis 1996. aasta 27. aprillil teda kinni pidada üritanud politseiniku Mart Laane. Selle eest mõisteti Kaldale surmanuhtlus, mis hiljem muudeti eluaegseks vanglakaristuseks.
"Minu esimene kiri Jumalale ja kõigile usklikele
Mina, Romeo Kalda, olen eluajaks vangi mõistetud erinevate väga raskete kuritegude eest. Tahan tunnistada ja paluda avalikult andestust minu poolt Jumalale, inimestele ja endale põhjustatud kurja eest.
Tunnistan täna ühe loo oma minevikust. 20 aastat tagasi elasid minu poolt sooritatud röövrünnaku läbi noored usklikud, kes teenisid ühes Tallinna palvemajas Jumalat. Jumal on palunud mul see avalikuks teha, et kõik teaksid: Jumala ees ei jää miski varjatuks. Mees, kes oli pimeduses, on täna valguses ja palub andestust, et saaksime kiita ja austada Jumalat üheskoos.
Jõhkrast kuriteost, mille sooritasime 19. märtsil 1994, teadsid vaid viis sellega seotud inimest. Tänaseks on neist viiest elus veel kaks, mina ja Toomas. Kohtus mõisteti selle kuriteo eest süüdi Toomas üksinda. Minu osalust selles ei teadnud 20 aastat mitte keegi. Täna räägin teile, kuidas ma sellise kuriteoni kasvasin. Samuti sellest, kuidas Jeesus Kristus on mind puudutanud ja et ma olen lõpetanud Jumala ja tema loodu vastu kurja tegemise.
„Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“ (Mt 5:23–24).
Jumal lõi meid kõiki oma näo järgi, et saaksime kogeda armastust. Mina põgenesin sellest armastusest eemale ja peitsin end Jumala eest. Minu kurjad teod kisendasid mu vastu. Mul oli häbi. Ma ei julgenud tunnistada oma kurje tegusid. Ma olen tapnud oma vendi nagu Kain tappis kadedusest oma venna Aabeli. Olen röövinud kristlasi jumalateenistuse ajal, nagu Saulus kiusas ja püüdis usuteel käijaid, et neid surma saata. Nüüd on see kõik lõpetatud. Armastuse Jumal on mind täitnud armastusega ja läbi Jeesus Kristuse on mind päästetud!
Vanglas kasvas soov saada kurjategijaks
1994. a jaanuari esimestel päevadel vabanesin 19aastasena Tallinna Patarei vanglast, kus olin viibinud 2,5 aastat. Olin enne seda jõudnud olla veel 2,5 aastat noortevanglas. Seal mind ristiti ja käisin kirikuski. Kui noortevanglast vabanesin, unustasin kohe ka Jumala. Aga Jumal mind ei unustanud, vaid oli kannatlik.
Vanglas nägin ja kogesin ülerahvastatud kambrites kurjust ja vihkamist kõige sügavamate pimedate põhjadeni. See 2,5 aastat pidevas vägivallas oli minus muutnud kõik. Ma olin täielikult kurjuse ja vägivalla sisse kasvanud. Tahtsingi saada kurjategijaks.
Vanglas olin leidnud vanemaid sõpru, kes kujundasid minus väärad väärtushinnangud. Üheks selliseks oli Väino, kes oli oma elust 22 aastat vangis veetnud. Ta vabanes paar kuud enne mind ja jättis mulle oma aadressi.
Väljudes vaba mehena Tallinna linnakohtust, seadsin sammud Väino kodu poole. Sadas lörtsi. Mul olid õhukesed riided seljas – oli väga külm. Kingad said varsti märjaks. Sedasi lonkides mõtlesin, et tahaks ruttu palju raha ja ilusat elu. Taskus polnud mul ühtegi senti. Ma ei teadnud, kust süüa saada. Kuid minus oli mingi värin ja tunne, et varsti asun varastama ja röövima. Mind tõmbas kurjuse ja ahnuse poole.
Väino juures sai mulle selgeks, et ka tal pole elu kiita: raha polnud, elas naise kulul. Väino oli saanud vanglas pettuse teel ühelt poisilt korteri Kadriorus. Poisi vanemad olid andnud võtmed ja loa seal elada, kuniks nende poeg vanglas viibib. Väino viis mind sinna korterisse, kus õnneks oli paar voodit ja pisut mööblit. Seadsin end sisse, kütsin ahjud. Küsisin Väinolt, et mis edasi. Ta vastas, et tuleb vaikselt vargustega alustada. Nüüd saime juba kahekesi vargil käia. Panime paika eesmärgid: muretseda relvad, autod ja võtta oma jõuku inimesi juurde.
Juba järgmisel õhtul murdsin kahte korterisse sisse. Vaatasin, et õhtul akendes tuled ei põle. Andsin korteri ukse taga kella. Kui ust ei avatud, siis järeldasin, et kedagi kodus ei ole. Viskasin akna sisse ja läksin vargile. Nii varastasin enda korterisse alates televiisorist kuni muude vajalike asjadeni. Kolmandal päeval murdsime Väinoga elumaja keldrisse ehitatud toidupoodi, mille tegime enam-vähem tühjaks.
Meil tekkis arvestatav summa sularaha. Väino kasutas oma tutvusi allmaailmas: ostis esimese relva, püstoli Browning, seejärel TT. Kuritegude sooritamiseks muretsesime kaks autot.
Tekib viieliikmeline relvastatud röövjõuk
Jaanuari lõpus kohtusin juhuslikult Urmasega, kes oli paar päeva tagasi vanglast vabanenud. Kutsusin ta enda poole elama. Urmas oli minust 10 aastat vanem, suur viinasõber. Küll tal oli hea meel, kui avastas mu korterist suured viinakogused, mis me toidupoe vargusest saime! Nüüd oli meil jõugus juba neli meest. Neljandaks oli endine sõjaväelane Vasja, kes elas Pärnus.
Iga kuritegu muutis mind jõhkramaks, jultunumaks, ahnemaks, kurjemaks. Olin jõudnud pooleteise kuu jooksul sooritada 40 kuritegu. Mul kadus ära igasugune hirm ja pabin. Ma lausa nautisin kuritegude sooritamist.
Tahtsime olla allmaailmas tegijad. Murdsime sisse Pärnu ARK büroosse, kus puurisin seifi luku läbi ja varastasin 4000 auto tehnilise passi blanketti. Sellest kasvas meile tulus äri, müüsime neid $200 tükk. Nüüd tulid kohtumised eri grupeeringutega, kes kõik vajasid tühje tehnilisi passe, et vormistada ärandatud autod õigeteks.
Otsustasime spetsialiseeruda relvastatud röövidele. Selleks oli vaja tõsisemaid relvi ja jõhkramaid mehi. 1994. a olid arveteklaarimised kuritegelike jõukude vahel pea iganädalased. Ida-Virumaal oli tulevahetusi, kus laipu oli mitu. Plahvatasid pommid, tärisesid automaadid. Ka meie tahtsime soetada endale Kalašnikovi automaati.
Toomas vabanes 14. veebruaril 1994 Murru vanglast, kus ta oli kandnud karistust röövimiste eest. Käisime tal vastas: mina, Väino, Urmas. Toomasest pidi saama minu partner jõhkrates relvastatud röövides. Väinoga otsustasime, et kõigepealt röövime firmakontoreid, seal on sularaha. 1994. a tehti Eestis kõik tehingud sularahaga.
15. veebruaril oli minu 20. sünnipäev. Poisid kinkisid mulle kuldketi koos ristiga. Kuldse risti võtsin keti küljest ära ja panin lauasahtlisse, keti aga kaela. Ma teadsin risti tähendust ja keda on ristil kujutatud. Ma lihtsalt ei saanud risti kanda selles pimeduses ja kurjuses. Tagantjärele on valus meenutada, et nii Väinol, Urmasel, Toomasel kui Vasjal olid ristid kaelas. Nii on tuhandetel inimestel ristid kaelas, ent tehakse kurje tegusid, märkamata hommikuti peegli ees seistes, kes on ristil. „Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi“ (1Kr 1:18).
Minu sünnipäeval võtsime oma jõuku vastu Toomase ja kinkisme talle TT püstoli. Tõsteti tooste, vannuti sõprust ja ustavust. Kogu seltskonnast ei joonud ainult mina.
Väino oli meie jõugu pealik – see kujunes ise nii välja. Ta oli meist kõigist vanem, rahulik ja tasakaalukas. Tema arvamusega me arvestasime. Vasja, Urmas ja Toomas olid vanuselt järgmised. Mina olin kõige noorem. Nagu selgus, olid nad paadunud alkohoolikud. Mina ei võtnud tilkagi viina, sest mulle oli juba lastekodust peale viina lõhn tekitanud vastikustunde.
Kalašnikov andis ahnust juurde
13. märtsil sõitsime kolmekesi Vasja juurde 3korruselise paneelmaja viimasel korrusel. Aknast paistis teine maja, mille esimesel korrusel pidi elama kollektsionäär ja kaitseliitlane. Plaanisime sinna sisse murda. Vasja oli eelnevalt kõik järele uurinud. Järgmisel ööl murdsime korterisse sisse. Varastasime asju kokku 450 000 krooni väärtuses.
Leidsime korterist relvapeidiku, kust saime ihaldatud Kalašnikovi automaadi AK-47. Saime ka muid relvi ja kotitäie padruneid. Samal hommikul sõitsime Tallinna tagasi. Tee peal keerasime metsasihile, kus proovisime Kalašnikovi. Esimest korda elus hoidsin käes lahinguautomaati. Lasin tookord metsa valangutega kaks salvetäit padruneid.
Tunne oli võimas: sellise relvaga olen võitmatu ja murran läbi igast olukorrast! Nüüd olime veel ohtlikumad ja ahnemad. Käisin välja idee, et nüüd võime prooviga röövida mõnd pangakontorit päise päeva ajal. Toomas oli nõus ja ka Väino kiitis mõtte heaks.
Edasi algasid meie pundil röövretked firmakontoritesse. Mina olin relvastatud Kalašnikovi automaadi ja Browning-püstoliga, Toomasel oli TT-püstol nagu Väinol ja Vasjalgi. Vasja tuli Pärnust Tallinna ja elas minu juures. Röövimas käisime tihti. Kui eelneva info põhjal oli objekt valmis vaadatud, siis käisime kohapeal tutvumas.
Röövid olid kiired. Alati alla kolme minuti. Meie Toomasega sisenesime, maskid ees, kontorisse ja nõudsime vene keeles raha. Sissejuhatuseks tulistas Toomas alati püstolist lakke, näitamaks, et meil on päris relvad ja tõsi taga. Väljudes sõitis auto ette, kus oli roolis kas Vasja või Urmas. Alati inimesed kartsid, andsid meile raha või avasid seifid ja panid raha meie antud kilekotti.
Pääsküla palvemaja peetakse firmakontoriks
Urmas rääkis meile ühest firmast, mis pidi asuma Pääskülas vaikses kohas Suvila tänaval. Tema sõnade kohaselt asus seal suur ja uhke firmakontor. Teisel korrusel asuvat firmajuhi kabinet. Seal seifis pidavat olema alati sularaha 100 000 krooni. Urmas olevat seal ise käinud ja näinud. See info pani meil südamed põksuma ja kiirustama. Urmas joonistas maja plaani.
18. märtsil 1994 sõitsime Pääskülla majaga eemalt tutvuma: Urmas, Toomas, Vasja ja mina. Sõitsime vaikselt maja eest läbi. Urmas selgitas üksikasju. Majas olevat kõige rohkem paar inimest. Uksekella peale majauks avatakse. Vaatasime tänavanurgalt maja veel kord. Juba järgmisel päeval pidime röövima tulema. Silme ees oli 100 000 krooni sularaha."
[Järgneb veebruari Teekäijas]
Kommentaar Romeo Kalda tunnistusele
Paul Gill, vanemkaplan
"Viru Vanglas kaplanina töötades kohtun paljude kinnipeetavatega. See on minu tavapärane tegevus, mis annab võimaluse vestelda uute inimestega ja kuulata aina uusi lugu. Igal mehel on oma põhjendus, miks tema päevad mööduvad vangla seinte vahel.
Romeo Kaldaga olen rääkinud väga erinevatel teemadel. Pedagoogina tema ees olles läbime ainekavas etteantud teemasid, aga vaimulikuna olen saanud kuulata tema lugusid. Need on olnud väga erinevad, kuid alati oleme jõudnud Jumalani ja ühiselt tunnistanud, et meie elu on Jumala silme all. Romeo on tunnistanud, kuidas teda on säästetud mitmetes olukordades.
Tema lugu lugejateni tuues tuleb taas tunnistada, et Jumal on seda kõike näinud. 20 aastat tagasi kirjutas pastor Erki Tamm: „Ma ei tea, kas need kaks meest „Teekäijat” loevad, aga Jumala käes on kõik võimalik, ja mina pöördun nende poole: kord tuleb aeg, mil teil pole käepärast ühtki püstolit – te olete kui Eeva ja Aadam Jumala ees ega tea, kuidas varjata oma häbi. Aga praegu on veel meeleparanduse aeg ka teile!” („Vaimulikke vaatlusi: 10 minutit automaaditoru ees.” – Teekäija, 1994, nr 4, lk 10-11,16). Tamme poolt öeldu on poolenisti täitunud. Teisest mehest ei tea mina midagi, aga Romeo on oma vigu tunnistanud ja kahetsenud, tehes seda täiesti vabatahtlikult. Jumal on seda kõike näinud ja seepärast soovin julgust kõigile: „Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust” (1Jh 1:9). Kogu au kuulugu Jumalale, sest see on üksnes tema arm, kui saame temaga kohtumiseks eelnevalt valmistuda."
