Brit Kerbo: Eksimine on inimlik, aga eksituses püsimine saatanast
Eesti vabariigi sünnipäevani on jäänud vähem kui kuu aega ja ilmselt on kõnemeistrid juba alustanud mõtete ja epiteetide kogumist maasikaväludest, mahetomatitest või muust nunnuks klassifitseeruvast. Loomulikult otsitakse sel puhul eelmisest aastast õnnestumisi ja pikitakse kõnesse mõned sõrmeviibutused valitsejate suunas. Kõik ikka selleks, et ettekantu oleks tasakaalus. Pärast suursugust etteastet analüüsivad arvamusliidrid kõne sisukust ja kriitikud sarjavad, millest kõigest võinuks räägitu asemel juttu olla.
Tavaline asjade käik kõnest kõneni, aastast aastasse. Samal ajal tasuks panna tähele ka nende arvamusi, kes targu poliitikast hoiduvad, kuid siiski üsna teraselt kaasa mõtlevad. Nende, kelle süda valutab, kuid kes paraku vaid jõuetult ohkavad. Pean siinkohal silmas näiteks Lembit Ulfsaki uusaasta-intervjuud, kus ta ütleb: „Oleme välja tulnud suurtest raskustest ja kui objektiivne olla, siis peaks kedagi tänama. Aga keel keeldub, suu ei lähe lahti, sest tahaks öelda: poisid, kurat, te olete hästi valitsenud, aga te olete vastikud."
Presidendi kõnekirjutajatel soovitaksin hoiduda sõnast „vaenamine". Muidugi, on tarbetut kriitikat ja on inimesi, kes ei ole kunagi rahul sellega, mis on. Neid, kelle jaoks Põhjamaade muru näib alati rohelisem kui meie enda oma, vaatamata metsatukas kasvavatele maasikatele, kuid osakem inimeste kriitika taga näha ka nende valu. Ja nõutust. Ja tegelikke muresid.
Küsime uuesti, kuidas teha Eesti korda? Mis on sellel pildil valesti? Ja kuulakem laulu inimlikkusest, mille Olav Ehala kirjutas Leelo Tungla sõnadele, sest just siin peitub üks oluline võti:
Kõige tähtsam inimestel
pole paksus ega pikkus,
kõige tähtsam elu kestel
kõigi jaoks on inimlikkus.
Kui kord inimene oled,
siis ka mõtle oma peaga
ja kui teiste sekka tuled,
püüa tulla ikka heaga.
Maslow' püramiidi taas kord meelde tuletades ja erinevate Eesti statistiliste näitajatega kõrvutades peame paraku nentima, et paljudel on kahe esimese astme vajaduste rahuldamisegagi probleeme. Olgu siinkohal näiteks kõik vaesusriskis elavad perekonnad. Parempoolse maailmavaate järgi on „igaüks oma õnne sepp", kuid meie maasikavälul elab vaesusriskis ka kõrgelt haritud õpetajanna. Nimelt rõhutan sõna „õpetajanna", sest reeglina on ju selle ameti pidaja naisterahvas. Ja samal ajal ka see, kellelt me iibe tõstmist ootame.
On ameteid, mida pidades ei saa materiaalselt üksinda toime tulla, vaid vajatakse elukaaslase/abikaasa olemasolu. Lisatoetust nõuavad reeglina traditsioonilised naiste elukutsed, nagu näiteks meditsiiniõed või haridus-, kasvatus- ja sotsiaalhoolekande sektorites töötajad. Need inimesed vajavad mõistmist, mitte soovitust leiva puudumisel saia süüa või manitsust maitsetu tomati asemel mahlakamat (ja kallimat!) osta.
Ma pean eestlast küllalt kannatlikuks inimeseks ja kui masuajal pingutati püksirihma üheskoos, oli see midagi, mida ei seatud kahtluse alla - kui on vaja, siis on vaja. Kuid tulles tagasi Tungla sõnade juurde, et kõige tähtsam on inimlikkus, siis julgen arvata, et ka vastu oodati midagi. Näiteks Maslow' püramiidis kolmandal astmel paiknevat ehk vajadust kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et sinust hoolitakse.
Ma väidan, et meie riigijuhtide kommunikatsioon on olnud sedavõrd vildakas, et just see sageli „vaenamist" põhjustabki. Mitte tingimata teod, vaid neile järgnevad arrogantsed õigustused mis käivad käsikäes tuima bürokraatiaga, kus inimlikkusel ei ole kohta. Lõputu eneseõigustus ei näita tugevust ja üllast kindlameelsust oma asja ajamisel, vaid pelgalt järjepidevat rumalust.
Praost Marko Tiitus kirjutas aastaid tagasi: „Mõelgem fraasile „eksimine on inimlik". Seda võib võtta nii, et mida rohkem eksid või vigu teed, seda inimlikum inimene oled. Ja milleks siis üldse kooliharidus, seadused, kõlblus, kui inimlik on just eksimine. Need sõnad - errare humanum est - pärinevad 4.-5. sajandil elanud piiskop Augustinuselt, Lääne kultuuri ühelt olulisemalt mõtlejalt, kuid vähesed teavad, et tegemist on üksnes esimese poolega tema väitest. Kogu lause kõlab nõnda: humanum fuit errare, diabolicum est per animositatem in errore manere ja seda võiks tõlkida: „eksimine on inimlik, kuid kangekaelselt eksituses püsimine on saatanast"." Ja kui te seda viimast lauset lugesite, küllap kerkis nii mõnigi nägu silme ette.
Me tahame tunda, et meist hoolitakse; et me ei ole pelgalt vajalikud hääled valimispäeval, keda pastakate ja õhupallidega meelitada; et meie oleme selle riigi jaoks vajalik ressurss. Kes on lugenud näiteks Tiina Kangro, Andrei Hvostovi või ka Carri Ginteri ja Allar Jõksi artikleid, saab väga hästi aru, millest ma räägin. Need on appikarjed, mis põhinevad faktidel.
Praost Tiitus viitab olulisele püsiväärtusele, milles eelpool nimetatud laulus juttu: "Paksus, pikkus, vaesus, rikkus ajaga võib muutuda, tähtsaim on, et inimlikkus suudaks kõiki puutuda. See ei kehti mitte ainult üksikisikute, vaid ka riigi ja rahva kohta."
Neid, kes püüavad südamega kaasa mõeldes seniseid otsustajaid raputada, tegelikult on. Ja loodetavasti tuleb üha juurde. Selleaastaste kõnede põhisõnumiks võiks tõusta hoolivus. See on meie riik, need on meie inimesed ja meil ei ole lõputult aega lihtsalt suuri sõnu teha.
