Lugeja: miks ma lasin end augustada ja tätoveerida
Alustasin erinevate augustamiste ja igasuvise tätoveerimisega juba üheksa aastat tagasi. Tõuke selleks andis tollane elukaaslane, kellele piercingud ja tattood väga meeldisid. Naise eeskujul sai läbistatud kulm, keel, kõrvad ning tätoveeritud lõpuks terve parem käsi. Nüüd on naine läinud, aga mälestused temast jäävad minu külge igaveseks.
Meie ühine augustamise maania algas 2005. aasta kevadel. Siis läksid nõela alla naise naba ja minu kulm. Mõlemal uhas värskest haavast korralikult verd voolata, kuid rõõmu uue aksessuaari üle see ei kahandanud. Naine jäi oma nabaneeti aastateks kandma, mina aga loobusin kulmuaugust juba kuue kuu pärast. Aktiivse sportlasena segas see vabalt liigutamist ning jäi igale poole taha kinni ja rebides tegi nahale haiget. Praktilised kaalutlused võitsid võitluse näolisandiga.
Neiu augustamise ind siiski ei raugenud ning jätkus järgmisel aastal keeleneedi paigaldamisega. Taas kord ei saanud ma kehvem olla ja paari nädala pärast lasin samasse kohta metallist torukese susata. Ka selle neediga ei olnud pikka pidu - vaevalt kuu möödudes loobusin kandmisest. Hakkasin pelgama hambaemaili kahjustumist, kuna kippusin torukest agaralt mööda hambaid libistama. Naine omakorda nautis oma piercingut täiel määral. Vahetas tihti ehet uuema ja veel blingima vastu ning püüdis igale fotole neeti peale saada. Sõbrad muudkui ahhetasid ümber - kuidas julgesime midagi sellist teha ja kas me valu ei kartnud.
Ühel hetkel tundus näitsikule tätoveering huvitavana. Alustatud sai tagasihoidlikult: pisike paari sentimeetri pikkune hiireke naba kõrvale. Tätoveerija viskas nalja, et kui naine peaks edaspidi massiivselt juurde võtma, venib hiireke paisuva kõhu peal suureks koledaks rotiks. Taas kord otsis naine selga lühemaid pluuse, mis laseks uuel kehakaunistusel vaatajateni jõuda. Imetlejaid leidus palju meie oma tuttavate seas, kiideti pildi armsust ja sobivust. Tundsin, et pean naisele vääriline vastane olema ja lasin mõni aeg hiljem oma käele neli koopamaalingu detaili joonistada. Oli suvine aeg ning mu uueks lemmik riietusesemeks sai maika. Et ikka kogu ilm näeks, millise valu olen läbi elanud ja kui lahedad kujundid välja mõelnud.
Tätoveerimisest sai meie paarisuhte nurgakivi, edaspidi hakkasime igal suvel detaile juurde tegemas käima. Naine valis järgmiseks paigaks selja ülaosa, sinna ilmusid kaks suuremat sorti keeruka mustriga liblikat. Tuttavad kilkasid vaimustusest ning kiitsid kavandi keerukust ja sobivust. Samal ajal lasin ka mina käele paar kribu juurde jäädvustada, sinna hakkas juba paras loomaaed tekkima.
Järgmine suvi jäi viimaseks nii meie suhtele kui ka tätoveerimise harjumusele. Naine valis välja mööda ülakeha külge jooksva lilledega mustri. Teose eksponeerimine oli asukoha tõttu veidi raskendatud, paremal juhul saanuks rannas pildile pilku visata. Mina sain neli järjekordset soovitud koopamaalingu kritseldust käele. Neid oli nüüd kogunenud sinna kümme. Jälgisin, et tavaline särk detailid vabalt kataks ning mul oleks võimalus neid soovi korral saladuses hoida.
Huvitaval kombel jagavad negatiivset tagasisidet naiste kehakaunistuste kohta vaid mõned internetis kommenteerijad. Tänavapildis halvustavaid ilmeid või väljaütlemisi ei kohta. Ilmselt on hinnang ka konkreetsest kavandist lähtuv. Lugu muutub kahtlaseks, kui naine soovib oma keha üleni katta pealuudega ning tagatipuks otsaette silikoonist sarved opereerida lasta. Mingist heast maitsest rääkida on ilmne liialdus.
Olen tundnud ebameeldivustunnet, kui põrkan arvamusega, et meie hobi on vaid vangidele ning sümboliseerib madalalaubalisust. Me kumbki pole kriminaalid ega eluheidikud - saame elus hästi hakkama. Piercingud ja pildid kehal on eelkõige iseendale teatud tähenduse ja erilise saamislooga. Minu jaoks muudab maitsekalt kaunistatud kehaga naine end veel huvitavamaks ja kutsuvamaks.
