Anneli Ohvril: Aitab kilekottidest, hakkame kanepit kasvatama
Tõepoolest, ka kilekottide müümist tasuta jagamise asemel peetakse meetmeks. Mitmed valitsused on esimese sammuna keelustanud just tasuta kilekottide jagamise. Washingtonis alanes kilekottide tarbimine 22,5 miljonilt 3 miljoni koti peale pärast 5 sendise maksu kehtestamist. Sama efekti oleme näinud teisteski riikides - rahafaktor töötab.
Kuid mitte Eestis. Ka meil jagatakse palju kilekotte tasuta, kuid toidupoodides maksab kilekott keskmiselt 10 senti. See hind pole eestlasi hoidnud tagasi iga kord sisseoste tehes uute kilekottide ostmisest. Keskmine eestlane tarbib aastas 466 kilekotti, märksa enam kui keskmine eurooplane.
Aga miks peaks Eesti kilekottidest loobuma? Pole ju siin märkimisväärset silmaga nähtavat probleemi. Kindlasti räägiksime kilekottidest enam, kui meil sarnaselt Bangladeshiga ummistaksid kilekotid kanalisatsiooni ja lähedased hukkuksid neist põhjustatud üleujutustes. Just seetõttu võeti Bangladeshis maailma esimese riigina vastu kilekotikeeld.
Me peaks kilekotte kohe probleemiks, kui Eestis sureks 70 protsenti kariloomadest plasti söömise tagajärjel nagu Mauritaanias või kuluks igal aastal 75 miljonit dollarit kilekotisaasta likvideerimiseks ja käitlemiseks nagu Los Angeleses.
Me ei näe probleemi selles, et miljonid kalad, muud mereloomad ja linnud söövad plasti toidu pähe ja surevad piinarikkalt, sest nad teevad seda kusagil kaugel. Läänemere ääres me neid ju massiliselt ei leia.
Ja kui leiaks, kas siis pigistame silmad kinni ja tarbime kilekotte ohjeldamatult edasi? Meie, eestlased, kes me oleme uhked oma puhta looduse ja kuulsust koguvate mahedate toiduainete üle. Üle 82 protsendi Eesti tarbijatest sooviksid tarbijaküsitluste andmeil osta just mahetoitu. Samal ajal saastame loodust massiliselt plastiga.
Maailmas lisandub igal aastal linnu ja riike, kus kilekotid on keelustatud. Ja need pole sugugi kilekotisaastega hädas olevad riigid, vaid ka need, kus jäätmekäitlus töötab kenasti. Ameerikas on näiteks 47 linna ja piirkonda, kus on kilekotid keelatud. Šveitsis keelustati kilekotid riigis selleks, et teistele riikidele head eeskuju näidata.
Kas poleks aeg ka Eestis vaadata avarama pilguga ringi ja jätta vahele mõttetud üleminekud kilekotimaksude ja muude piirangute näol? Maailm on liikumas plasti kaotamise teed. Kilekotid ja muu plastjääde pole enam ammu visuaalne probleem. Seda peetakse maailmas kliimasoojenemise järel tõsiduselt järgmiseks keskkonnaprobleemiks, mis puudutab meid kõiki. Kuigi me ei pruugi sellest aru saada.
Maailma kogemus on näidanud, et kilekottide täielik keelustamine on kõige efektiivsem viis kilekottide tarbimise vähendamiseks. Inimesed on läinud sujuvalt muudele alternatiividele üle. Uuringu põhjal on Šveitsis 90 protsenti inimestest, kes on tänaseks juba üle aasta kilekottideta hakkama saanud, kilekotikeeluga rahul.
Eestis kuuleb tihti vastuväidet, et me ju taaskasutame kilekotte, viime nendega näiteks prügi välja. Suhteliselt lahja vabandus, sest sealt edasi lähevad need ikkagi prügilasse, kus nad taaskasutust ei leia. Ka neist väga vähestest kilekottidest, mis viiakse pakendite konteinerisse, leiavad taaskasutust vaid paksemad kilekotid. Juur- ja puuviljade pakendamiseks mõeldud õhukesi kilekotte ei taaskasutata, sest need on liiga õhukesed.
Kuhu need porgandid ja õunad siis panna? Tuletagem meelde, et veel 30 aastat tagasi kasutasime hoopis muid võimalusi ja probleemi ju ei olnud. Kindlasti pole lahenduseks paberkotid, sest nende ökoloogiline jalajälg on veelgi suurem. Eestis valmistatakse spetsiaalselt juur- ja puuviljadele mõeldud korduvkasutatavaid võrke. Kindlasti on häid ja mugavaid lahendusi veel, meil pole siiani olnud lihtsalt põhjust neid välja mõelda ja kasutusele võtta.
Võib muidugi küsida, et milles see kilekott ainsana süüdi on, moodustab see pakenditest ju vaid ühe väikse osa. Tõsi see on, kuid kuskilt tuleb alustada. Kilekott on toode, mis sümboliseerib mõttetut tarbimist ja looduse reostamist. Sellest on kõige lihtsam loobuda. Kuid vaatama peaksime märksa laiemalt. Kutsun loovaid inimesi mõtlema välja uudseid lahendusi toodete pakendamiseks loodust säästval viisil, välistades plasti ja muud mittelagunevad ja mitte taastootmist võimaldavad materjalid.
Eestil pole veel hilja olla eeskujuks teistele riikidele. Me poleks küll esimene riik maailmas ega ka Euroopas, kus kilekotid oleksid keelustatud, kuid me saaksime maailmale välja pakkuda uudseid lahendusi, näidates oma keskkonnateadlikkust, nutikust ja innovatiivsust. Võibolla suudaksime olla esimene nullprügiga riik maailmas, kus kõik taaskasutatakse?
Kilekotikeeld tooks kaasa uute, keskkonnasäästlike majandusharude arengu. Näiteks Bangladeshis taaselustus rahvuslik džuuditööstus. Džuud on pikakasvuline kiutaim, millest hakati valmistama kotte ja tänu sellele said paljud inimesed uuesti tööd. Samamoodi võiks Eestis taaselustuda meie rahvuslik lina- ja kanepikangatööstus, mis 17. sajandil paljudele eestlastele leiva lauale tõi.
Ma ei hellitagi lootust, et Eestis kilekotikeeluseadus tuleb lihtsalt. Selleks on inimesed laisad muutusi ette võtma, probleemid tunduvad tähtsusetud, plastitootjad ja kilekotimüüjad hakkavad kindlasti rääkima sellest, kuidas kilekottide kasutamine on tegelikult märksa väiksem ja nende taaskäitlemise protsent on tegelikult märksa suurem.
Seda kõike me oleme juba teiste riikide näidetel kuulnud ja näinud. Nende riikide valitsustel on olnud siiski südikust kilekotikeeluga lõpuni minna, hoolimata plastitootjate vastuseisust ja kohtusse kaebamistest. Muide, kohtulahendid on olnud siiani kilekotikeelde pooldavad.
Lõpetaksin Bhutani näitega. See riik keelustas kilekotid seepärast, et nad tundsid, et kilekotid ei teinud riigi elanikke õnnelikumaks. Võta mis otsast tahad, aga tundub, et Bhutani riigi eestvedajad on tabanud sellega naelapea pihta - kilekotid ei tee tõesti mitte kedagi õnnelikumaks. Miks me neid siis talume?
