Hardo Aasmäe: Võsainglastest, kadakasakstest, pajuvenelastest ja Jüri Mõisast
Talent maarahva hulgast ei ole õige mees, kui ta pole saksastunud või venestunud ehk moondunud kadakasaksaks või pajuvenelaseks. Maamats mõistagi talent olla ei saa. Paraku algas Eesti Vabariigi edulugu just kadakasaksluse ja pajuveneluse eitamise läbi. Nüüd peab Jüri Mõisa arvates maarahvast talent olema tingimata võsainglane/-ameeriklane.
Kogu selle jutu võiks jätta tähelepanuta, kuna ajakirjandus on käitunud täiesti õigesti. Ta on avaldanud järjekordsed lihtsakoelised mõtted kohe, täies ulatuses ja muutmata kujul. See võimaldab avalikkusel kiiresti ja vahetult teada saada, millest tuleb eemale hoida. Jüri Mõis on tuntud oma võrdlemisi algelise mõtlemise poolest. Tema seisukohad kujunevad välja vahetu kaemuse ajel.
See on iseloomulik paljudele loodusrahvastele, kus abstraktne mõtlemine pole veel välja kujunenud. Kui looduslapsele seletada, et iga mäe taga on järv, siis võite vastuse asemel saada rahumeeli kinnituse, et ta pole seal käinud. Algelises mõtlemises on põhjus ja tagajärg sageli kohad vahetanud ning asendunud tabuga. Teist ja kolmandat järku tagajärgi ei arvestata. Need arutlejad on nagu inimesed vähearenenud suguharust - mida näeb, seda laulab. Radioaktiivset kiirgust ei ole nende jaoks olemas, sest seda pole kuidagi näha ja tunda.
Inglise keele mõju mõtlemisvõimele
Me ei ela keskajal, kus kättesaadavate kirjalike allikatega tutvumiseks tuli kõigepealt omandada ladina keel. Kuidas peaks inglise keele omandamine lisama inimesele mõtlemisvõimet? Keel on eelkõige vahend teabele ligipääsuks. Andekad inimesed mõtlevad maailmas väga erinevates keeltes, sageli hoopis valemites. Inglise keelega on seos sageli üsna lõtv.
Kuidas peaks inglisekeelne keskkond Eestis talente juurde tekitama? Enamus maailma inglise keele oskajatest valdab vaid nn lihtkeelt, mis on ehk võrreldav hiina lihtkirjaoskusega, mis sisaldab 900-1000 hieroglüüfi. Sellega on võimalik lugeda ajalehti, kuid sisukamate raamatute lugemisel jäädakse juba hätta.
Olgu siinkohal nenditud elutarkust, et inimesed, kes ei oska lugeda ja kirjutada, on sageli arukamad nendest, kes elus on lugenud vaid ajalehti. Lihtkeeles on võimalik oma tegevusalal teha end teistele mõistetavaks. Inglise lihtkeele oskajaid on India tänavad täis. Kuidas peaks Eesti elu vaimuannetega täituma, kui sedasorti inimestele avada mugav keelekeskkond? Ilmselt läheks asi halvemaks.
Tagatipuks pole inglise keele tänane seisund maailmas sugugi tagatud ja see võib muutuda mõne aastakümnega. Seepärast ei asenda arenenud rahvad kestlikkuse huvides arenenud emakeelt võõra lihtkeelega. Lihtsas keeles saab mõelda vaid lihtsaid asju. Tegemist pole edasiminekuga arengus, vaid pikas vaates tagasiminekuga.
Loomulikult mõistab haritud inimene talle vajalikke võõrkeeli. Need on tarvilikud vahendid edukaks toimetulekuks, kuid ei saa olla hariduse ja oskuste keskseks sisuks. Kui kogu aeg kulub keeleõppele, siis ei jää aega erialaste teadmiste omandamiseks. Keel on abivahend erialasel õppel ja arengul. Otsustajate väga algeline arusaam asjadest võib tekitada ühiskonnale suurt kahju.
Asjatundlikkuse asemel lihtmõtlemine
Jüri Mõisa teema poleks käsitlemist väärt, kui sellel poleks laiemat tähendust. Meil on laialt levimas praktika, kus asjatundlikkus asendatakse lihtmõtlemisega. Me juhime rahumeeli raudtee reisiettevõtet, kus pole vastutavate isikute hulgas ühtegi raudteelast. Raudteeasjandust on õppinud põhiliselt vedurijuhid. Pole siis ime, et uhiuued rongid on aeg ajalt rikkis, sõiduplaanid sassis ja pileteid ei jõuta müüa.
Me peame endastmõistetavalt ministeeriumis maantee- ja raudteeosakonda, kus pole ühtegi raudteelast. Nende raudteest eemalseisjate igapäevatöös peab sündima Rail Baltic, kuhu tahetakse kulutada 1 miljard eurot. Aga see tähendab, et jürimõisism levib erinevates eluvaldkondades ka ilma inglise keeleta.
Millega käesolevat kirjutist lõpetada? Julgustagem ajakirjandust laialdasemalt avaldama lihtmõtlejaid. Samas oleks hea lugeja eksitamise vältimiseks kasutada nende lugude juures mingit erimärgistust. Sellist võtet kasutati sõjaeelses Eesti ajakirjanduses, kus eraldi lehel olid lood, mille päismikku märgistati sõnaga "KÕMU". Kõik oli lugejale selge. Sigaretipakilgi on kiri: „Suitsetamine võib tappa!"
