Sergei Stadnikov: Ukraina, Euroopa Liit ja Venemaa - esimese vaatuse lõpus on seis 0:0:1
Ukrainas toimuva üle mõtiskledes hakkas silma huvitav nüanss. Sel ajal, kui Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu (eelkõige Saksamaa ja Poola) välisametkonnad sekkuvad üha aktiivsemalt, jätkab Venemaa juhtkond vähemalt väliselt üllatavalt vaoshoitult.
Näide elust enesest - kui eelmise aasta lõpus külastas Ukrainat USA tippametnik Victoria Nuland, siis leidis ta aega, et Maidani väljakul meeleavaldajatele ka teed ja söögipoolist jagada. Humanitaarne žest, kuid ülimalt sümboolne. Pole kuulda olnud, et mõni Vene tippametnik oleks „Berkuti" eriüksuse võitlejate seas motivatsiooni üritanud tõsta...
Mida pelgab Putin Ukraina puhul kõige rohkem? Eeskätt muidugi NATO laienemist Venemaa piiride vahetusse naabrusesse. Tõsi, see oht on nüüdseks vähemalt ajutiselt likvideeritud. Teiseks ei aktsepteeri Putin Brüsseli eurokraatide jõulist tegutsemist Ukraina territooriumil.
Kui need kaks põhitingimust suudetakse kuidagi ellu viia, siis ülejäänu suhtes võib Vene riigipea olla oluliselt liberaalsem: näiteks võib ta lükata edasi Ukraina täiemahulise liikmelisuse Euraasia Liidus ja leppida muutustega partnerriigi valitsemises.
Ei tasu arvata, et meie idanaabri president on geopoliitilistes küsimustes võhik - hoolimata välisest retoorikast on ta muidugi mõistnud, et tagasipöördumine Nõukogude Liidu vägevuse juurde ei ole võimalik. Ja sel poleks ka erilist mõtet, sest „keskus" peaks siis varem või hiljem hakkama vastutama oma „liiduvabariikide" eest ka materiaalselt.
Tulles tagasi Ukraina juurde, ei tasu unustada, et viimase veerandsajandi jooksul on Ukrainas üles kasvanud uus põlvkond, kelle jaoks elamine iseseisvas riigis on igapäevane normaalsus ja seda isegi venekeelses ja meelses Ida-Ukrainas. Selle tõsiasjaga arvestatakse Moskvas ka Ukrainaga koostöö tegemisel.
Koostööst rääkides tuleb tunnistada, et Venemaa saab panustada märksa enam kui lääneriigid. Üks asi on eraldada sadu miljoneid dollareid-eurosid opositsiooni toetuseks, aga asjad lähevad keeruliseks alles siis, kui üritada miljarditesse ulatuvate laenude ja gaasihinna alandamisega elus hoida Ukraina majandust ja sotsiaalsfääri.
USA ja EL ei ole selleks lihtsalt suutelised, Putin on aga võidu nimel nõus paljuga riskima. Ja riskima peab, sest kriis Ukrainas tähendab kõigi osapoolte jaoks nullsumma mängu, kus võitja võtab tõesti kõik. Ülejäänutele jäävad tühjad pihud ja suurest poliitikast osavõturõõm, millega pole aga suurt midagi peale hakata.
