Triin Tammert: 10. sünnipäeva tähistanud Facebook on muutunud sama kommertslikuks nagu uudisteportaalid
Esialgne vaimustus eraisikute ja organisatsioonide seas on praeguseks andnud teed kriitilisematele nootidele nii mujal maailmas kui ka Eestis. Noorem põlvkond otsib uusi lahedaid alternatiive - ühelt poolt on põhjuseks ilmselt lihtsalt nälg uue ja põneva järele, teisalt on Facebookis sageli ka nende vanemad ning nende pilgu all ei taheta olla.
Facebooki kontode kustutamise laine tõi kaasa ka luureskandaal, kui selgus, et USA luurajatel on ligipääs Facebooki kontode omanike andmetele.
Lisaks räägitakse üha rohkem ka Facebookist kui stressiallikast. Meedia on refereerinud uuringuid, mille kohaselt põhjustab Facebook stressi, ärevushäireid ja abielulahutusi. Kui selle peale võiks veel muiata, siis fakt, et ka Eesti psühhiaatrite juurde jõuab aina rohkem inimesi, kelle depressioon on seotud sotsiaalmeediasõltuvusega, võtab üsna tõsiseks.
Ka organisatsioonide rindel on arengud huvitavad. Kui esimestena Facebookis klientidega suhtlemist alustanud ettevõtted said lihtsalt kohaloleku, avatuse ja kliendikesksuse eest palju plusspunkte ja fänne, siis hiljem alustanud pidid ja peavad märksa rohkem ja nutikamalt panustama, väljendugu see siis hinnalisemates auhindades või originaalsemates kampaaniates.
Lihtsalt kohalolekust enam masside tähelepanu pälvimiseks ei piisa, sest Facebook on muutunud sama kirevaks, kommertslikuks ja reklaami täis kanaliks nagu uudisteportaalid. Samuti on aru saadud, et Facebookis turundamine ei ole tasuta - sinna kulub nii aega kui ka raha - ja et kasumit see läbimõeldud strateegiata ei kasvata.
Siiski on valdkondi, mille puhul Facebookis turundamine toimib hästi. Näitena võib tuua lõunapakkumisi edastavad söögikohad või ettevõtted, mis turundavad lihtsalt imetlusväärselt - minu isiklik lemmik on läbi aegade olnud Estravel.
Samas on selge ka see, et Facebooki peakontoris pingutatakse kõvasti, et jätkuvalt kasvada ja pildil olla, nii et maha kanda on teda veel vara. Pealegi on plusse ju ikka ka, sest tore on näha vilksatusi kunagiste koolikaaslaste ja vanade tuttavate käekäigust. Ehkki veel toredam on muidugi helistada ja päriselt kokku saada...