Lugeja: aeg kaob, VIP-id jäävad
Tänapäeval on palju lihtsam sõpradega ühendust pidada, isegi kui ei elata samas linnas ega isegi riigis. Facebook, Twitter, e-mail ning Skype on kõik loodud suhtlemiseks ja seda juba üle kümne aasta hõlbustanud. Ka mobiiltelefonid on kontaktide pidamise väga palju lihtsamaks teinud, ja mitte ainult helistamise vaid väga tihti pigem sõnumitamisega.
Aga isegi kui vanade tuttavatega jutlemiseks on vaja ainult paar klahvivajutust, ei pruugi me seda teha.
Minu Facebooki sõbranimekirjas on ligi 600 nime, kuid tegelikkuses suhtlen ma regulaarselt arvatavasti umbes 20-ga, kui sedagi. Seal on palju inimesi, keda ma tänaval vist isegi enam ära ei tunneks või ei tihkakski kõnetada, kartes et nemad ei tunne mind ära. Lihtne on internetiteel teeselda, et sul on palju semusid, aga kellegi pildi all "meeldib" vajutamine ning näost näkku komplimentide vahetamine on siiski kaks väga erinevat asja.
Muidugi on vahva omada vanade koolikaaslaste ning erinevates riikides kohatud huvitavate inimeste kontakte - tihti ei tea, millal keegi väga vajalikuks osutub või kellele ka sina väga vajalikuks võid osutuda. Põhijoontes on tänapäeva interaktiivsed abivahendid aga siiski abitud tõsiasja ees, et aja möödumine paratamatult distantseerib inimesi. Kui lihtsalt pole ühiseid tegevusi-seiklusi ning huvisid, mille üle muljetada, siis peale tavapärast küsimust "kuidas sul siis läheb?" jääb jutt ebamugavalt soiku. Kuni järgmise korrani, mil uuesti vaid viisakusi vahetatakse.
Facebook, Twitter, Tumblr ja kõik muu säärane on väga head vahendid, kus tegelikult ei peagi kelleltki midagi küsima. Info on ju sinu ees laual lahti nagu sopaajakiri ning enamik ülalmainitud kodulehtede kasutajatest lihtsalt luurab oma tuttavate taga: sirvib pilte, vaatab perekonnaseisu ja laste arvu, kontrollib, kus tööl käid, ning teeb omad järeldused.
Väga hõlbus on niisama end kellegi tegemistega kursis hoida, vahetusse vestlusesse laskumata. Siis ei ole piinlik, et pole millestki erilisest rääkida, siis ei pea teesklema, et sulle tunduvad tema tatised lapsed väga võluvad, ega vaidlema tema kitsarinnaliste vaadetega.
Hiljuti nägin Facebookis, et kolm minu vana "head" kolleegi üle-eelmisest töökohast, kellega me iga paari kuu tagant kokku saame, olid eelmisel päeval kokku saanud ilma minuta. Valetaksin, kui väidaksin, et see mind külmaks jättis. Olin nördinud kahe asja pärast: esiteks sellepärast, et nad ei vaevunud mind kutsuma ning teiseks, et nad sellest nii avalikult rääkisid, teades, et teiste hulgas võin ka mina seda postitust näha.
Olen enam kui kindel, et nad ei teinud seda pahatahtlikult. Nad lihtsalt unustasid mu ära, või ei arvanud, et ma enam hoolin, kas kuulun nende gängi. Ma ei saa neid süüdistada enamas kui lihtsalt hajameelsuses ning ebaviisakuses. Kui mina oleksin algatanud selle kokkusaamise, oleksid nad ka hea meelega kohale tulnud, me oleksime kokteile seganud, klatšinud ja naernud, aga siis jälle paar kuud vahele jätnud.
Ma ei tea, kas nad saavad omavahel tihemini kokku, või kuidas see juhtus, et mina kahe silma vahele jäin, aga see polegi oluline. Jutu iva on selles, et teatud aja möödudes püütakse kokku saada ning suhelda vaid nendega, kes sulle midagi tähendavad. Aeg kaob, VIP-id jäävad, eksole. Lihtsalt karm on teada saada, kelle VIP sa ei ole.
Nõnda on juhtunud nii mõnegi mu vana semuga. Eriti nendega, kellega olen tutvunud erinevates töökohtades või programmides-tegevustes, mis on osutunud vaid lühiajaliseks. Inimesed suhtlevad rohkem ju nendega, kellega nad ka reaalselt kokku saavad. "Mäletad, kui me..." kõlab jutualgatuseks ju paremini kui "kus sa töötasidki?" ehk siis: ühised kogemused lähendavad. Raske on Skype'i vahendusel veiniklaase kokku lüüa ning e-mailiga oma reedeõhtune kuum peoelamus ette kanda. Raske, aga mitte võimatu.
Muidugi on kurb, et sõbrad ühel hetkel enam ei hooli su tegevustest nii palju, et jutlemiseks, kas või veebi-teel, initsiatiivi üles näidata, aga tõelised sõbrad peavad vastu kõigile katsumustele ning just nemad on väärt su aega ja vaeva. Ükskõik kui suur on kellegi kontaktide-semude number igasugustel saitidel – tegelikult loeb ainult see, kas sul on kasvõi üks tõeline sõber. Sõber, kes kuulab nurisemata ära su öised kahetunnised hädakõned ega arvusta ning kritiseeri sinu käike ja valikuid. Kui sul on kas või üks selline inimene, kes sind halvas toetab ning heas koos sinuga juubeldab, siis sa oled üks õnnelik tüüp. Mina saan selliseid sõpru vaid ühel käel kokku lugeda, kuid seda väärtuslikumad nad on.
Sestap polegi ma ülemäära kurb oma tutvuste kaugenemise üle, ega nördinud, et tuttavad mind seekord ei kaasanud. Kui nad pole sinu aega ja hoolimist väärt, siis nad pole väärt ka su pisaraid. Elu paratamatusega peab lihtsalt leppima ning edasi minema. Eelmainitud kogemus pigem ajendas mind ühe tõeliselt hea semuga ise kontakti astuma, ning me leppisimegi kokku, et kohtume õige pea. Pool suhtest on ju minu enda kanda. Hakkasin mõtlema: millal ma ise oma sõbra külla või kinno kutsusin? Lihtne on teisi süüdistada selles, et nad ühendust ei pea, aga palju raskem ise pool vastutust enda peale võtta.
Pingutatud suhted pikas perspektiivis ei toimi - need hääbuvad nagu närtsinud lilled. Need suhted aga, mis erilisi pingutusi ei vaja ning mille puhul mõlemad osapooled võrdselt investeerivad, tärkavad ning kasvavad nagu puud läbi aastate, abielude ning laste, aga ka töömurede, haiglate ning kaotuste, vihmas ja päikesepaistes, aja jooksul aina tugevnedes. Interaktiivne ajastu peaks pigem toetama meie väärtuslike tutvuste hoidmist, ning kui sõber, kes meid vajab, on ainult ühe kliki kaugusel, siis klikkige, sõbrad!
