Jaano Rässa: Eesti erikoolides valitseb uskumatu vabadus
Olen külastanud nn erikoole suures hulgas ELi riikides ja võin öelda, et sellist avatust ja järelevalve puudumist, nagu Eestis, ei kohta kusagil. Meie põhiliseks probleemiks ei olegi ei alarahastatus ega ebasobivad hooned, vaid viga on süsteemne, st probleemiga ei tegeleta selle alguspunktist lähtuvalt. Selliste asutuste esmaseks ülesandeks on läbi noore inimese vabaduste mõistliku piiramise tuua neid (tagasi) ellusuhtumise ja käitumisviisi juurde, mis on ühiskonnas kehtestatud norme aktsepteeriv, teistele inimestele ja ka iseendale mitte kahju tekitav. Formaalhariduse andmise komponent on küll kõikjal olemas, ent see pole põhiülesanne. Pigem keskendutakse Euroopas enam kutseharidusele, sest iseseisvaks töömeheteeks ettevalmistamine on palju olulisem. Retsidiivsust pole võimalik vähendada, kui noorel puuduvad oskused ja tahtmine teha ausalt tööd ning saada selle eest sissetulekut, millega ennast ja edaspidi oma peret ülal pidada.
Tõesti veel rohkem otsustusõigust?
Hiljuti ütles haridus- ja teadusminister kaamerate ees, et nendele noortele on vaja suuremat otsustusõigust oma elu üle seal koolis. Arvan, et neil on see õigus niigi suurim võimalikest. Kui neil suitsud otsa lõpevad või tekib tahtmine alkoholi soetada, siis minnakse koheselt jooksu ja tehakse seda mida süda lustib. Retsidiivsust pole sedasi kuidagi võimalik vähendada, sest reeglina panevad jooksus olevad õpilased toime uusi õigusrikkumisi, hulgaliselt. Seega on, utreeritult öeldes, ühes põhjuseks, et nad juba erikoolist vanglasse satuvad, et erikool ei täida oma eesmärki neid seal kinni pidada.
Selles mõttes on meie justiitssüsteem väga kahepalgeline. Seni kuni on tegu alaealisega, väldime igal võimalikul kombel nende karistamist. Ja nagu nad saavad 18, nii anname täie rauaga – siis pole nad enam lapsed. Aga kui karistus õigusrikkumise eest tunnetatavalt puudub, siis tekibki karistamatuse tunne, ja noor kasvabki selles teadmises üles, et temaga midagi ei tehtagi.
Tapa erikooli ja selle kasvandikke võib pelgalt “erikooli” termini tõttu kergesti segamini ajada nende lastega, kellel on mingi hariduslik erivajadus ja kes vajavad mingit erilist õppekorraldust. Füüsiliste puuetega ja liitpuuetega lapsed on hoopis erinev valdkond kui praeguse terminoloogia järgi “kasvatuse eritingimusi vajavad õpilased”.
Mitte ühtegi last ei saadeta erikooli seepärast, et tal on hariduslikud erivajadused. Kõik nad on pannud toime korduvaid kuritegusid ja nad on ühiskonnast eraldatud oma õigusvastase käitumise tõttu.
Haridus- ja teadusministeerium kinnitab kindlasti, et oodake veel natukene, varsti saavad uued hooned valmis, ehk tõstetakse ka töötajate palka ja kõik probleemid saavad sellega lahendatud. Pole aga kuulnud, et liiva peale ehitatud maja püsiks. Kontseptuaalsed lähtekohad on valed, meil on tegu rohkem õigusteadlaste ja sotsiaalteadlaste valdkonna probleemiga. Seni kuni asja nimetatakse valesti (loe: erikasvatusasutust erikooliks) ja hambavalu vastu vaid tabletti pakutakse, haiguse sümptomid ei parane.
