Eestis juba kehtib astmeline tulumaks: kõige vähem maksavad rikkad välismaalased, kõige rohkem palgatöölised
Välisfirmad makse ei maksa
Viga ei peagi tikutulega otsima. Kehtiv tulumaksuseadus võimaldab seaduslikult siin tegutsevatel tütarettevõtetel laenata teenitud kasum maksuvabalt välismaal asuvatele emafirmadele. Seda võimalust ka kasutatakse, ja palju. Ametlikult tuleb laen tagasi maksta, kuid millal, pole seaduses täpsustatud. Seni pole ükski ettevõte laenu tagasi maksnud. Ei valitsus ega ka maksu- ja tolliamet ei pea tulude kadumist maksuauguks vaid loomulikuks rahade vooluks.
Maksuamet oletab, et riigist haihtuv summa jääb aastas 6,6 ja 11 miljoni euro vahele. Investeerimispanga Gild 2010. aastal koostatud Eesti ettevõtluse aruandes hinnatakse summat suurusjärgus 160 miljonit eurot aastas. Tegelikku vastust ei tea täpselt ilmselt keegi, osalt seetõttu, et seda ei tahetagi teada. Summa ei oleks rõõmus avastus siin üle tosina aasta süsteemi juurutanud võimuseltskonnale.
Maksuameti 2011. aasta kampaania "Maksmata maksud jätavad jälje" deklareerib, et puudu oleva maksutuluga saaks luua sadu mängufilme ja lasteaedu. Kampaania ei olnud suunatud välisinvestoritele vaid toimetuleku piiril töötavatele Eesti väikeettevõtjatele. Rahahädas riik leiab kõikvõimalikke lahendusi, et Eesti inimestelt liigsed mündid kätte saada, kuid pigistab silma kinni kõige ilmselgema ja õõvastavama maksuaugu ees.
Välismaale kaduva oletatava 160+ miljoniga saaks üleval pidada kogu kultuuriministeeriumit (2014. aasta eelarve 170 miljonit). Sama summa kataks kõik kõrgharidusele ja õppetoetustele eraldatud vahendid (2014. aastal 159 miljonit). Kui väljaviidav summa oleks maksustatud kas või tavalise tulumaksuga suurusjärgus 21%, teeniks Eesti riik aastas rohkem ligi 34 miljonit eurot. Selliste vahenditega võiks pidada üleval teist valitsust, mille eelarve on 2014. aastal 31 miljonit eurot.
Kommertspankade üüratu võim ja kümnis
Eesti Panga statistika kohaselt on pangad alates kehtiva maksusüsteemi juurutamisest 2000. aastast kuni praeguseni teeninud 2,6 miljardit eurot maksustamata tulu, makstes keskmiselt tulumaksu vaid 2.3%. Kurbi fakte on veel: käesoleva aasta jaanuari Äripäev kirjutab, kuidas Eestis tegutsevad pangad on kasumlikkuses Euroopa Liidus suisa esimesel kohal - 2012. aastal moodustas siinsete pankade puhaskasum 14,2% omavarast, skandinaavlased lubasid enda pankadel teenida poole vähem. Kui Eesti maksuametini välispankade tulu ei jõua, siis Rootsis tasuvad meil populaarsed krediidiasutused, Swedbank ja SEB, tulumaksu kohusetundlikult, suurusjärgus 24% igal aastal.
Igalt makselt, kaubalt, teenuselt, loodusvaralt, töötunnilt, pensionifondilt, maalapilt ja pangalaenult võtab otseselt või kaudselt lõivu välismaa, eelkõige Rootsi kommertspank. Juba teenustasudest teenivad pangad miljoneid. Välispankades hoiab riigihanketa oma vara ka Eesti riik, nagu selgus hiljutisest TÜ magistritööst majandusteadlase Andro Roosi juhendamisel TTV vahendusel.
Riigi jaoks maksab pangaülekanne välispangas 6 senti. Eesti Panga enda arvelduskeskus võimaldab ülekandeid teha 3 sendi eest, kuid seda võimalust ei kasutata. Märkimisväärne on, et välismaiste krediidiasutuste serverid sisaldavad infot kogu Eesti, sealhulgas riigi, rahade liikumisest.
Pankade monopol kapitali üle pole kehtiva süsteemi ainus nõrk koht. Suurpangad mängivad Eesti majandusküsimustes ideoloogilise autoriteedi rolli ning on pühitsetud meedia poolt majandustrendide kompassiks. Swedpanga 2012. aasta aruandes seisab: "Swedbank tegi kogu aasta jooksul tihedat koostööd valitsuse, keskpanga ja kapitaliturgudega, et edendada finantsstabiilsust ja suurendada usaldust." Mainitud eesmärgid on täidetud, raha liigub stabiilselt välja ning riik, rahvas ja meedia usaldab toimuvat.
Rahaga koos lahkub riigist kvaliteetne tööjõud
Nagu mainitud, on välismaa korporatsioonid osanud oma tegevuse nii korraldada, et Eestis nad tulumaksu sisuliselt ei maksa. Kohalikud ettevõtjad tasuvad pigem dividendide eest tulumaksu, sest nende eluliste huvide keskus on Eestis ning dividendid on maksustatud madalamalt kui palgatulu. Seega kehtib Eestis sisuliselt astmeline tulumaks, kus kõige vähem maksavad makse jõukaimad välismaalased ja enim kõige vaesemad ehk palgatöölised.
Poliituuringute keskuse Praxis 2010. aasta kehtivat maksusüsteemi puudutava uuringu aruandes öeldakse: "Maksureformi aluseks oligi lootus, et efektiivse maksukoormuse vähendamisest ettevõtetele jäänud täiendav kasumi osa reinvesteeritakse, mis koos võimaliku välisinvesteeringute juurdevooluga loob head eeldused tööhõive suurendamiseks."
Kas pole ilmne, et kuna välisomanikel on võimalus tulumaksu mitte maksta, siis on nad huvitatud siia investeerima ainult nii palju, et kohalikku kapitali maksimaalselt välja viia? Seetõttu tasustatakse siinset töötajat võimalikult vähe ja tagasi investeeritakse vaid sellesse, mis n-ö kasumikaevanduse töökorras hoiab. Vaadates ainuüksi pankade poole, ei näi investeeringutena ei sularahaautomaatide ja kontorite likvideerimine ega ka pidev teenustasude tõus.
Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor Urmas Varblane ütles 2013. aasta märtsi Postimehes: "Süsteem soodustab seda, et sa paned hirmsa raha masinatesse ja rajatistesse, kus töötaks inimesed, kellel oleks väga madal palk." Praeguses olukorras konkureerib kohalik ettevõtja väliskorporatsioonide ja nende agressiivsete kauplemistavadega.
Kõrgelt maksustatud palgatööline teeb välisfirmade kasuks robotlikku ja madalapalgalist tööd ja loob väärtusi, mis kodumaale tagasi ei jõua. Eestlase töö on sisuliselt välisinvestorile kandikul ette kanda oma aeg ja tervis. Rahaga ühes suunas liigub välja ka kohalik kvaliteettööjõud. Võib arvata, et praegune nõiamaja on siiski võimeline vaaruma kanajalgadel, kuni ajutised rahavood, eurotoetused ja saastekvoodid lõppevad.
Mis toimub lookas maksusüsteemi autorite peades?
Rahandusminister Jürgen Ligi arvates on peamised nõuded maksudele stabiilsus, lihtsus ja läbipaistvus. Ta ei täpsusta, et need kriteeriumid pole mõeldud eestlastele vaid eelkõige siit tulu teenivatele välisfirmadele. Kas härra Ligi jätab hommikuti tööle minnes oma koduukse lukustamata, et korterivaras pääseks tema seifi kallale stabiilselt, lihtsalt ja läbipaistvalt? Võib küsida: kui kapitalil pole rahvust, pole seifil vaja ka lukku? Võtab see, kellel pikemad näpud.
Maksuameti endine peadirektor Enriko Aav kirjutas 2011. aasta juuni Postimehes: "Tuleb tõdeda, et praegune maailmamajanduse korraldus on loonud võimsa edumaa suurtele korporatsioonidele ja pärsib võimalusi ehitada keskmisele ja väikeettevõtlusele rajanevat elujõulist, paindlikku ja dünaamilist majandust. See on objektiivne paratamatus ja Eestil tuleb õppida selles olukorras toime tulema."
Sisuliselt ütleb härra Aav, et oleme teid korporatsioonidele maha müünud, teie peate selle eest raske töö ja rasvaste maksudega tasuma ning aitab ainult hoo juurde andmine.
Müstilise küsimärgina jääb õhku rippuma, kas poliitikud ja ametnikud tõepoolest usuvad kogu kummalise mängu juures, et teevad Eesti rahvale head? Olenemata vastusest on selge, et liidrid, kes peavad üleval jätkusuutmatut, ikkest kaldus süsteemi, on kas ideoloogiast pimestunud, vastutustundetud oma rahva ees või ära ostetud. Võimalik, et kõik korraga.
Ürg- ja koriluskogukondades pidid juhid olema grupi kõige arukamad ja selgema maailmapildiga inimesed. Mis tahes põhjusel omade vastu tegutsevaid juhte ei saadud endale lubada, sest vastasel oleksid kogukonnad välja surnud. Tänapäeval saab aga kummi raha, suhtekorralduse ja meedia abil pikaks venitada, kuid kibedaid vilju peab oma rahvas maitsma siiski.
Saame ise hakkama
Eestis on praeguseks välja ehitatud toimivad infrastruktuurid, kommunikatsioonisüsteemid, veevärk ja transpordivõrk. Meil ei ole vaja olla atraktiivne sihtpunkt välismaistele suurtööstustele, mille toodete loomises me pole oodatud osalema.
Meil puudub vajadus olla madalapalgaline hammasratas suures Babüloni masinas, investoritele, kes käsitavad meid ja meie maad kui ressursi, mille abil oma kontoarvel digitaalset numbrit suurendada. Meil ei ole vaja investorile soodsat kliimat vaid puhast kliimat.
Roy Strider kõneles 2013. aasta Kogukondliku Poliitika Konverentsil: "Kõige rohkem on puudu tänapäeval puhtast õhust, puhtast toidust, puhtast keskkonnast, puhtast loodusest, mis tekitab puhtama tervise, puhtama mõtlemise, puhtamad inimestevahelised suhted."
Miks ei võiks Eestis olla riigi poolt toetatud laenuühistu, kus suunataks kapitali kohalikku majandusse tagasi? Miks ei võiks riik käibele tuua alternatiivse valuuta, mis soodustaks kohalikku tarbimist? Mis takistab paigutamast maksimaalseid vahendeid ökopõllumajandusse, jagada omavahel madala hinnaga omalt maalt kaevandatud elektrienergiat või arendada kesksõlmest sõltumatute energiatehnoloogiate kasutuselevõttu? Mis on see, millega eestlane ise hakkama ei saa?
Meil ei ole vaja nüristavaid muttertöökohti, kust väsinuna televiisori ette langeda, et sealt teada saada, millist sümpaatset vuntsi tulevastel valimistel valida tuleb. Puudu on keskkonnast, kus meie põhitegevus – töö - valmistaks meile rõõmu ning tasust, mis oleks selle töö eest vääriline. Alustuseks on vaja selge pilguga juhte, kes oskavad seista sirge seljaga trooni kõrval, palaganita, kahjulike ideoloogiateta, kirjude kikilipsudeta ja oma rahva poolel.
