Urmas Reinsalu: alaväärsuskompleksi ja eestlaste vihkamist pole võimalik teeselda
On kummaline jälgida, kuidas Jaak Urmeti patroneeriv hoiak Eesti slaavikeelsete elanike suhtes (nagu Urmet määratleb) seguneb sügava alaväärsuskompleksiga.
Kindlasti oli Urmet seda artiklit kirjutades siiras, sest selliste lausete autoril pole teist võimalust - alaväärsuskompleksi ei ole võimalik teeselda, lõputut süüdiolekut ja kahetsust eestlaste tegude ja tegematajätmiste pärast, ajaloosündmuste sedavõrd tendentslikku tõlgendamist pole võimalik panna kirja kellelegi, kes seda ise siiralt ei mõtle.
Urmetil on kirg kujundada eestlastest maailma esimene rahvustundeta rahvas. Seega oleks siis Eesti eestlastevaba. Või "eestlaste massi" vaba, nagu Urmet meie rahva põhiosa nimetab. Mitte keegi pole üritanud Eesti (peamiselt) venekeelset muulaskonda vägisi eestlasteks muuta.
Siin ajab Urmet midagi segi - selline eesmärk oli hoopis Vene impeeriumil ja Nõukogude Liidul, ainult et mittevene rahvaste suhtes. Eestis pole kunagi assimilatsiooni eesmärgiks seatud, vaid kõigest eesti keele oskust, eesti kultuuris orienteerumist ja eestlaste taotlustest arusaamist. Ning kaasalöömist Eesti edendamises. See pole assimilatsioon, ent kuna Urmet nähtavasti eitab eestlaste õigust olemasolule, siis on seegi tema jaoks liiast. Urmeti artikkel on kahetsusväärne selles mõttes, et teeb retoorikas tühjaks suure osa pikast ja vaevarikkast tööst, mida nüüd juba üle kahekümne aasta on tehtud, et eestlaste ja Eestis elavate muulaste vastastikust võõristust vähendada ja üksteisemõistmist õppida. Kui vaadata tagasi taasvabanemise aastaile, meenutada Interrinnet ja Kirde-Eesti autonoomiataotlusi ning suhtumist eesti keelde kui riigikeelde, siis on edasiminek palju suurem, kui me igapäevaselt märkame.
Et Jaak Urmet seda tööd iga hinna eest kahjustada püüab, siis tuleb arvata, et talle see aeglane, kuid stabiilne lähenemisprotsess ei meeldi. Jaak Urmet kirjutab oma häbitundest, kuid tegemist on siiski vihkamisega - hingepõhjast kerkiva vaenuga eestlaste kui eluõigust omava ja eluõigust nõudva rahva vastu. Mis on meie kestmisele rahvana sama ohtlik kui suurriikide agressiivsus. Sellega seoses ei maksa taas kalduda rahvuslikku enesesüüdistusse, arvates, et tegu on mingi eestlastele eriomase nähtusega. Omad Urmetid on iga rahva hulgas, see on statistiline paratamatus.
Artiklis mainiti nii ministeeriumit kui erakonda, mida ma juhin, näidates oma väidetes üles täielikku soovimatust hetkekski mõista, mida need kaks organisatsiooni on enda ülesanneteks võtnud.
Esmalt erakonnast. Esiteks: IRL on erakond, mis esindab eestimeelsete inimeste huve, kes usuvad et on õige, et meil on oma riik, on õige, et meil on õigus ise oma elu korraldada, on õigus rahvana olemas olla ja oma maal elada.
Kaitseministeeriumi ülesanne number üks on tagada, et Eesti iseseisvust ei saaks keegi meilt ära võtta, et me suudaksime enda kaitsta sõjaliste rünnakute eest nii oma enda reservarmeega kui liitlaste abiga, mis on muutunud aasta-aastalt üha väärtuslikumaks ja tugevamaks varaks meie julgeolekuportfellis. Ning kaitseministeeriumi ülesanne on märgata ja olla valmis rünnakuteks, mis toimuvad väljaspool lahinguvälju, rünnakuteks, mis murendavad meie rahva soovi ennast kaitsta ja olla valmis enda eest seisma.
