Väidetavalt natside varastatud kunstikogu omanik Gurlitt avas selgitusteks veebilehe

81-aastase Müncheni kunstikoguja Cornelius Gurlitti advokaadid on loonud veebilehe Gurlitt.info, kus võib lugeda tema avaldust pealkirjaga „Väga austatud daamid ja härrad, kallid kunstihuvilised“.

„Ma tahtsin ainult koos oma piltidega elada, rahus ja vaikuses,“ kirjutab Gurlitt. „Palju sellest, mida minu kogu ja minu kohta räägitud on, ei pea paika või ei pea täielikult paika. Seetõttu tahavad minu advokaadid, minu hooldaja ja mina ise siin mõningast informatsiooni edasi anda, et diskussiooni minu kogu ja minu isiku üle asjalikumaks muuta.“

Advokaat Hannes Hartung kirjutab veebilehel, et Cornelius Gurlitti isa dr Hildebrand Gurlitt määrati Zwickau König-Albert-Museumi direktoriks 1925. aasta 1. aprillil. Ta vabastati ametist 1930. aasta 1. aprillil moodsa kunsti aktiivse ostmise ja propageerimise tõttu. Gurlitt kolis Hamburgi ja nimetati 1931. aasta mais Hamburgi kunstiseltsi direktoriks. Osalise juudi päritolu tõttu lahkus ta sellelt ametikohalt 1933. aasta 14. juulil, alludes natside survele. Hamburgis asutas Hildebrand eduka moodsa kunsti galerii.

Alates 1925. aastast olid Gurlittil suurepärased kontaktid juhtivate era- ja avalike kogudega Saksamaal, kirjutab Hartung. 1937. aastal alustati kampaaniat „degenereerunud“ kunsti konfiskeerimiseks Saksa muuseumidest. Konfiskeerimine legaliseeriti tagasiulatuvalt 1938. aasta 31. mai konfiskeerimisseadusega.

1940. aastal sai Gurlittist üks tähtsamaid kunstikaupmehi Saksa Reichis. Ta soetas töid Adolf Hitleri poolt Austriasse Linzi kavandatud Führermuseumi jaoks. Samal aastal ostis Gurlitt väga suure hulga töid, mis olid varem olnud Reichi vara ja mis olid degenereerunud kunstina Saksa muuseumidest konfiskeeritud, kirjutab Hartung.

Cornelius Gurlitti Müncheni korterist konfiskeeritud kollektsioon sisaldab Hartungi sõnul umbes 380 sellist tööd.

Hildebrand Gurlitti elav soetamistegevus, mida muu hulgas motiveeris soov päästa degenereerunuks kuulutatud kunst hävitamisest, on dokumenteeritud niinimetatud Fischeri nimekirjas. See näitab, et Hildebrand Gurlitt omandas seaduslikult paljud tähtsad tööd, mis olid varem Saksa Reichi omanduses. Paljudel juhtudel oleks tööd hävitatud, kui Gurlitt poleks neid omandanud, kinnitab Hartung.

Suur osa prokuratuuri poolt konfiskeeritud teostest kuuluvad Gurlitti perekonna erakogusse. Cornelius Gurlitti perekond on Saksa kunstiajaloolaste tähtis dünastia. Umbes 330 tööd kuulus perekonna erakogusse juba enne 1933. aastat ning on mõeldud tagastamiseks õigusjärgsele omanikule, Cornelius Gurlittile, lähimas tulevikus, kirjutab Hartung.

590 tööd on puhtalt Cornelius Gurlitti omand. Vaid neli nõudeesitajat väidab, et Gurlitti kollektsioon sisaldab töid, mis võidi kunagi ära võtta juutidest omanikelt natside tagakiusamise käigus. Teisiti öeldes, 1280 tööd, mis on Cornelius Gurlitti omand, on ligi meelitanud vaid neli nõudeesitajat, kes nõuavad varastatud kunsti tagastamist, kirjutab Hartung.

Võimud, kes tegid ebadiskreetsusest juhtumi avalikuks, seadsid Hartungi sõnul kogu kollektsiooni ilma veenvate tõenditeta kahtluse alla, nagu oleks see varastatud kunst.