Saime toredate naabrite asemel metslased

Kevade lähenemine võiks ju rõõmu valmistada, aga nagu igal aastal, nii ka seekord, ootan seda tülpimusega. Minu ja mu pere jaoks ei alga kevad mitte linnulaulu, veevulina või lumikellukeste kasvamisega vaid esimese reedeõhtuga, mil naabri hoovilt kostev tümakas paneb köögikapis nõud klirisema ja purjus inimeste räuskamine kestab hilisööni. Siis on meie jaoks kevad käes ning soojahooaeg avatuks kuulutatud!

Omal ajal maamaja ostes tundus see justkui boonusena, et naaberkrundi maja asub nii lähedal. Ikkagi inimese silm peal! Siis jäi naabertalus elav memm haigeks ja viidi hooldekodusse. Maja seisis tühjana ja pandi lõpuks müüki.

Nüüd võiks naabermaja väravale kirjutada "Läbula" ja see oleks täiesti õige. Kevadeti esimeste soojemate ilmadega hakatakse seal käima ja kärts-mürts kestab septembrini. Seltskond sõidab nädalavahetuseks kohale, automakid pannakse üürgama, või mis automakid, juba viimased paar aastat saame perega nautida klubimuusika parimaid hitte väga kvaliteetsetest kõlaritest, mis on kinnitatud naabertalu katuse servale.

Kui linnas kehtib öörahu, siis maal ilmselt seadused ei kehti. Olen valgetel suveöödel ka kell neli hommikul unetuna teed joonud ja raamatut lugenud, kuna lärmis on raske magada. Kõrvatropid aitavad ainult natuke.

Naabritega (kuigi seal käib koos mitu erinevat seltskonda - ilmselt ostetigi talu lihtsalt peoplatsiks mingile tutvusringkonnale) rääkimisel pole mingit mõtet. Oleme üritanud, aga meid naerdakse lihtsalt välja. Ähvardatakse lausa politsei kutsuda - ma viibivat loata eravalduses! Olen üritanud ka politseisse helistada, aga sealt olen saanud ausa vastuse: me ei hakka sõitma 30 kilomeetri kaugusele linnast nii tühisel põhjusel kui seda on lärmakas pidu.

Eks muidugi, igaüks on ise oma õnne sepp ning oleme asunud vastu naabermaja krunti tihedat müratõket istutama-ehitama. Ehk on sellest mingit abi. Päriselt see olukorda muidugi ei päästa, aga parem kui mitte midagi.

Ent oleks siis see müra kõige suurem probleem - ei. Kohe talude taga algab mets, millest suur jupp kuulub meile. Mul pole kahju, et metsas käiakse, ise ma ei jaksaks iialgi kõiki marju-seeni sealt ära korjata, aga kahju on vaadata bensiiniga üle valatud ja põlema pandud kuklasepesi. Oleks teadnud, et selline jama algab, oleks naabertalu ise ära ostnud, kui see müüki tuli. Vaimusilmas nägime toredaid naabreid, ehk oma lastele mängukaaslasigi. Inimesi, kellega on midagi ühist. Ei tulnud ju selle peale oma naiivsuses, et selline õudus võiks pihta hakata.

Jääb üle loota, et ehk kasvab aastatega mõistus pähe, aga lootus hakkab kaduma. Ehk on siin Rahva hääles mõni lugeja, kes oskab mulle selgitada, et mis toimub selliste inimeste peas, kes sõidavad linnast maale, reostavad, lärmavad, joovad, loobivad metsas konisid laiali, süütavad kuklasepesi ja siis sõidavad nagu õiged mehed kunagi linna tagasi?