Raivis Dzintars: Me rahvale see maa on püha pärand

Kui ütleksin, et maa on midagi enamat kui vaid geograafiline territoorium ning materiaalne hüve, siis oleks see vaid väike osa tõest. Tõde maa tähtsusest pole sõnadesse pandav. Selle täielikuks väljendamiseks ei piisaks isegi kõige andekama luuletaja sõnadest.

Maa, mis on kuulnud vaarisade oigeid ja palveid, toidetud esivanemate higi ja verega... Maa, mida nõukogude võimu represseeritud rahvuskaaslased võtsid peotäitena kaasa ning hoidsid asumisel kui suurimat aaret...

Ajaloost võib leida rohkelt näiteid sellest, kuidas sõja ajal strateegiliselt pealtnäha vähetähtsate territooriumide eest on verd valatud - maa tähtsus pole mõõdetav vaid ratsionaalsel tasandil. Maa, mida on asustanud ja kord kätte võidelnud esivanemad, on väärtus omaette. See on püha.

2007. aastal taganesid Läti võimud Läti-Vene 1920. aasta rahulepingus maha märgitud piiridest, loovutades Venemaale Abrene territooriumi. Parlamendisaadikute enamus osutus immuunseks Läti kodanike pahameele ja protestiaktsioonide suhtes. Kodanikud astusid aktiivselt välja nõudmistega Abrene kaitseks, kuid tollane võim tegi valiku abstraktsete lubaduste kasuks parandada heanaaberlikke suhteid Venemaaga. Kaotatud maa arvel.

Aeg on edasi läinud ja toonud vastused paljudele küsimustele. Abrenet Lätil enam pole. Ning ka naabrisuhted Venemaaga pole muutunud. Venemaa peab Lätit ikka veel endise impeeriumi territooriumiks, sekkub nagu varemgi riigi siseasjadesse ning püüab jämedalt mõjutada poliitilist keskkonda. Poliitikud, kes toona toetasid Abrene loovutamist, on parlamendist minema kihutatud. Muidugi, tõestada, et just Abrene loovutamine on selles kaadrimuudatuses olnud otsustavaks, oleks raske. Poliitikas võib põhjus-tagajärg seost alati tõlgendada erinevalt. Kuid tulemus on selge. Need, kes vastu põiklemata meie maa ära andsid, enam Lätimaad ei valitse.

Praegu on sarnases olukorras Eesti. Eesti-Vene piirileppe järgi loovutatakse Venemaale Setumaa ja eestlaste Ingerimaa (Narva idakallas) - kokku umbes 5,2 protsenti Eesti territooriumist. Mõlemat ala on ajalooliselt asustanud soome-ugri rahvad - setud, isurid ja vadjalased. Sarnaselt omaaegsele olukorrale Lätis ei toeta elanike enamus sellise piirileppe sõlmimist, kuid valitsevate poliitikute seisukoht erineb sellest.

Ükski võim pole igavene, kuid igaüks neist jätab maha jälgi, millega tuleb leppida tulevastel põlvedel. On ka teisi jälgi, mida tuleb meist igaühel kaasas kanda elu lõpuni - need puudutavad meie südametunnistust. Kui meie võimuses pole muuta mingi sündmuse käiku, siis omab tähtsust ka see, kuidas me selles olukorras käitusime.

Protestijad, kes toona Riias 20-kraadises pakases külmetasid ja 40 minutit poolpaljana Seimi hoone ees seisid, et ergutada veel viimast korda parlamendiliikmeid Abrenet oma laste jaoks hoidma, võivad täna tunda kergendust, et nad ei loovutanud maad võitluseta. Väike maalapp kätkeb endas ka sümboolset tähendust.

Suhtumine sellesse kasvatab hoiakut lastes ja noortes. Kui esivanemate püha maa loovutatakse ilma, et selle eest oleks võideldud, siis sellega moonutatakse uue põlvkonna ettekujutust väärtustest. Kui aga on midagi kaotatud võitluses, võib see isegi karastada ja teha tugevamaks.

Igale eestlasest sõbrale, kes täna oma hoiaku ning aktiivse seisukohavõtuga kaitseb esivanemate maad, soovin ma edu ja vastupidavust. Puhas südametunnistus ja elutarkus neil juba on.

Loo pealkiri on fragment ühest läti rahva saatuslaulust „Õhtune rivistus". Sõnade autor Leonīds Breikšs, helilooja Jānis Norvlilis.