Mihkel Kunnus Müürilehes: Hierarhia sünd õigluse vaimust
On kahte sorti õiglust. Üks, mis kõigile võrdse mõõduga jagab, ja teine, mis jagab igaühele tema enda mõõduga. Esimese musternäidiseks on riigieksam - sooritajast on lahutatud maha kõik individuaalsed omadused, on ainult kood, ei ole maad ega linna, sugu ega vanust. Ja eksam on kõigile täpselt sama.
Teise õigluse leiame lasteaiast, kust see praegu ka hooga järjest vanematesse haridusastmetesse on levimas - igaüht tuleb hinnata tema enda eelmise arenguastme taustal, igaüht tuleb hinnata maksimaalselt individuaalselt.
Tänapäeva individualistlikus ühiskonnas oleme harjunud kordama, et oleme inimestena kõik võrdsed ja võrdväärsed ja iga indiviid on väärtus. Iga indiviid tuleb tema annetes maksimaalselt välja arendada. Nii tundub teine õiglus enamasti spontaanselt sümpaatsem. Kuid sellega on kaks suurt probleemi.
Esiteks, see ülistatud individuaalsus huvitab meid ainult erasfääris, seal, kus oleme harjunud vaatlema igaüht väärtusena iseeneses. Niipea kui lähme avalikku sfääri, kus valime detaile ühiskondlikku masinavärki, huvitab meid ainult esimene õiglus - omadused, millest nende individuaalsus maha on lahutatud. Näiteks, kuidas me otsime õpetajat? Me loetleme kimbu omadusi, mis tal peavad olema, ja kõik. Meid ei huvita põrmugi selle indiviidi isiklik arengulugu. Isiklikus arengus languse teinud karismaatiline eksprofessor on võrreldamatult parem valik õpetajaks, kui isiklikus arengus meeletu tõusu teinud kompulsiivne eksheroiinik, kes suudab piirduda nüüd mõõduka vägivaldsuse ja alkoholiga.
Teine on efektiivsus ja ökonoomia - ainelise maailma vääramatud seadused. Teise õigluse järgi - et iga inimest tuleb hinnata individuaalselt, arendada tema individuaalseid andeid - oleks ideaaliks kool, kus iga õpilase kohta on üks õpetaja (kui mitte rohkem), kes on pühendunud täielikult oma hoolealuse kõigi annete maksimaalsele väljaarendamisele. Hah! Ligilähedasekski korralduseks pole ressursse.
Tuleb korjata punt õpilasi kokku ja siis õpetada neid korraga. Kuna õpetamisviis valitakse vastavalt õpilasele ning nüüd tahetakse seda printsiipi rakendada mitmele õpilasele korraga, siis on ilmne, et kokku tuleb koguda võimalikult sarnased õpilased. Just sarnased, sest kahtki ühesugust pole, rääkimata grupist. Nii algabki keskmistamine, ümardamine, individuaalsete nurkade mahanühkimine.
Olulisim rühmitamisprintsiip on siin mõistagi arenguaste, juba-oskamise-aste, juba-olemasolevate-teadmiste-aste, juba-suutmiste-aste. Astmed on trepil, astmed on hierarhial. Õigluse ja efektiivsuse abielust sünnib klassiühiskond - kool, nagu me seda tunneme.
Lapsi kõige esimese arenguastme järgi rühmitades ilmneb selle väga tugev korrelatsioon vanusega, nii tugev, et ökonoomia huvides piirdutaksegi esimesel rühmitamisel tihti vanusega. Ökonoomia huvides tehakse järgmine ümberrühmitamine alles üheksa aasta pärast. See on pikk aeg ja õpetajad peavad tegema selle jooksul palju rühmitamisi arenguastmete sees ja ökonoomia huvides kantakse seda rühmitust ajas edasi. Iga rühmitamine, tuletan meelde, on üldistus, individuaalsuse vähendamine.
Rühmitamise ja ökonoomia abielust sünnib stereotüüp - ühiskond, nagu me seda tunneme. Need printsiibid kehtivad mujalgi. Kõige ökonoomsemad rühmitamised toimuvad kõige kergemini tuvastatavate markerite järgi. Näiteks soo või rassi tuvastab silmapilguga.
