Lugeja otsib inimest, kes päästis rongis ta elu
Juhtus see kunagi 90ndate lõpus, kui sõitsin rongiga Pärnust Tallinna. Mul oli vasaku jala kanna juures väike kuivanud kärnaga arm ja minul oli vaja see rongis lahti nokkida. Siis hakkas asju juhtuma. Algul polnud nagu midagi, aga pärastpoole läks olemine aina huvitavamaks. Kui rong pealinna jõudis, olin juba enesetundelt pilvedes, nagu oleks midagi sisse tõmmanud.
Lühidalt oli minu kehatemperatuur selleks ajaks ületanud 40 kraadi piiri.
Rongis oli üks naisterahvas. Ma ei tea, kas tal oli meditsiiniline haridus, või oli ta lihtsalt tähelepanelik, aga ta sai aru, et midagi on valesti.
Kui Tallinna jõudsime, siis põhimõtteliselt olin mina juba autis, aga tema talutas mu taksosse ja andis taksojuhile raha, et see viiks mu Mustamäe haigla EMO-sse.
Pooleteise päeva pärast ärkasin haiglas ja mulle öeldi, et mul oli veremürgitus vasakust jalast, sellest vanast armist, tõusnud kõhupiirkonda. Kui seda naisterahvast ei oleks sellel hommikul rongis olnud, siis ma ei tea, kas oleksin praegu siin arvuti taga ja kirjutaksin seda kirja. Vaevalt.
Tahaks seda inimest südamest tänada ja teha talle suure südamliku kallistuse. Kui ta seda loeb, võtku palun ühendust Delfi toimetusega aadressil rahvahaal@delfi.ee !
Igal juhul suured tänud temale!
