Jüri Estam: Äkki aitaksime hoopis barrikaadidele läinud Ukrainat, mitte Kesk-Aafrikat?
Süstemaatiliselt on kustutatud Leedu piirivalvurite, Läti filmimeeste, Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi kunagiste juhtide, Gruusia kaitseväelaste, Inglismaale rettu läinud Vene luure liikmete, ausate ajakirjanike ja Maidani vabadusvõitlejate eluküünlaid. Iga normaalne ühiskond oleks pannud sellised tapjad juba ammu trellide taha. Selline idee nagu “positiivne hõlvamine” ajab taolised retsid lihtsalt naerma.
Euroopa klubi liikmed on kõik väidetavasti võrdsed, kuid klubisse kuulumisest ei tõusetu idaeurooplastele erilist reaalset kasu. Süsteem on niimoodi korraldatud, et “idariikide” probleemid ei paista sellele huvitavad ega prioriteetsed olevat, kui veri just ei voola. Olen endiselt arvamusel, et iseseisvust viljelev Eesti Vabariik oli julgeoleku mõttes paremal ehk soomelikul teel enne 2004. aastat, igatahes mis puutub sellesse, kuidas Brüssel “lahendab”või õigemini ei lahenda oma liikmete turvatunde vajadusi.
Lääne-Euroopa hoiab suhteid Putiniga au sees
Pole veel lõplikult selgunud, milles mitme Euroopa riigi välisministrid Ukraina presidendiga kokku leppisid, ja me ei või päris kindlad olla, kas vaherahu peab või mitte. Tean vaid seda, et Euroopa Liidu juhtriigil Saksamaal ja Venemaal on eriline suhe ja et Lääne-Euroopa on olnud alati valmis Putiniga suhteid hoidma ja arendama senikaua, kui kiskja just teda ei tülita.
“Puhverriikidest” pärinevate vastaste ning Vene opositsiooni liikmete füüsiline ja muudel viisidel ärakoristamine Putini poolt ei kujuta endast lääneriikide jaoks nimetamisväärset probleemi, nii nagu Ida-Euroopa anastamine Stalini poolt ei valmistanud neile erilist muret rohkem kui poole sajandi eest.
Samal ajal, kui Putin naaberriike terroriseeris, sõlmisid eestlaste valitud esindajad tema režiimiga piirileppe. “Foorumi” saates kiitsid parlamendierakondade esindajad Eesti välispoliitika tarkust, mainimata seda, et piirid iseenesest pole kunagi olnud ületamatuks takistuseks Moskva jaoks. Valdav osa saatesse helistajatest oli Eesti juhtide valitud suuna suhtes vastupidisel arvamusel, kuid establishmentil pole sellest sooja ega külma. Ilmselt hellitab arvestatav osa Eesti avalikkusest lootust seoses piirileppega, et kivistumust esineb riigikogus siiski vähem ja lojaalsust rohkem, kui väliselt tundub.
Mihkelsoni jutt meenutab Kesk-Aasia poliitikut
Kuidas ei osanud peaminister Ansip aimata, et Sotšis annavad kasakad naistele nuutidega peksa? See, mis toimub mitmete Eesti juhtide peades, minu ajju ei mahu. Veriste kätega Janukovõtši režiim Ukrainas variseks lõplikult kokku Moskva toetuseta. Diktaatori snaiperid lasevad ukraina vastupanuliikumise liikmete pead sodiks, kuid meie riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson räägib televisioonis ja ajalehtedele silma pilgutamata, et vinduva Eesti majanduse turgutamiseks on hädasti vaja Vene Föderatsiooniga “vastastikuselt kasutoovaid” kaubandusuhteid. Ootaksin sellist juttu Kesk-Aasiast, mitte aga Põhjalast.
Kõigepealt elamislubadega hangeldamine ühe teatud erakonna liikmete-toetajate poolt, siis “kasutoovad suhted”. Mnjah. Kelle häält me päriselt kuuleme? Kas Mihkelsoni oma või hoopis lobitöö kajastusi transiidiärimeeste ja raudteelaste ühe osa ning Virumaa oligarhide tagatubadest?
Vene diplomaat Vitali Tšurkin ütles CNNile, et Maidani inspiratsioon on saadud fašistidelt. Meid Baltikumis on teatud laadi vene poliitikud tuhandeid kordi fašistideks tembeldada püüdnud. Ometi on Tšurkin ise pärit sellelt maalt, kelle sõdurid osalesid ühises paraadis Hitleri vägedega Brest-Litovskis 1939. a 22. septembril. Vene Föderatsiooni eelkäija NSV Liit oli see, kes sõlmis Hitler-Stalin lepingu ja päästis valla Teise maailmasõja. Juhe jookseb lihtsalt kokku, kui fašistide kunagised liitlased süüdistavad mittefašiste pidevalt fašismis.
Siis, kui erinevad puhvertsooni maad võtavad end vaheldumisi kokku ja seisavad agressorile vastu, jätab ülejäänud maailm nad kaitseta. Viimati jäeti üksinda grusiinid. Nii meid ükshaaval maha nopitakse. Kesk- ja Ida Euroopa ei vaja Euroopa Liitu, Kesk- ja Ida Euroopa vajab täiendavaks või isegi peamiseks turvagarantiiks Kesk- ja Ida Euroopa Liitu!
Mul on kustumatu mälestus sellest, kuidas eestlased tänaval elasid kaasa armeenlastele aastal 1988, kui toimus ohvriterohke Spitaki maavärin. Ei oleks kunagi osanud arvata, et väidetavasti temperamenditud eestlased suudavad olla sedavõrd osavõtlikud! Kuid praegu jätab suur osa meie valitud esindajatest mulje, nagu nad oleksid Maidani veresauna suhtes ükskõiksed. Et ei oska teha vahet hea ja kurja vahel.
Lääneukrainlased ja nende sõbrad peavad võitlust kahe diktaatoriga. Kui Eesti establishment ei soovi enda külge diktaatoritelembelisuse kuulsust, on arvamusekujundajatel praegu sobiv aeg selgesti öelda, et nad ei ole samas paadis Ukraina vabadusvõitlejate vastastega - eriti sellega, kes asub Viktor Janukovõtši selja taga.
Meie julgeolekuperspektiive kujundatakse Ukrainas, mitte Aafrikas
Võib juhtuda, et puhverriikide ehk “ohustatud riikide” saatus otsustatakse pikaks ajaks Ukrainas. Meie julgeolekuperspektiive kujundatakse praegu seal, mitte kaugel Kesk-Aafrika Vabariigis. Parima võimaliku lahenduse leidmine Ukraina küsimusele on meie asi.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas ungarlased püüdsid Nõukogude hegemoonia maha raputada, nende vabadusvõitlus uputati verre Vene tankide poolt ja lääneriikide juhid käitusid flegmaatiliselt. Ei oleks hea, kui Eesti muutuks lõplikult selliseks lihapottide külge klammerdunud “igavaks Lääne riigiks”, mis vaatab samuti tuimalt pealt. Nii teha ei ole eluterve. Nii ei ole meie endi huvides. Olime ise tänulikud Vabadussõja ajal, kui taanlastest ja teistest rahvustest vabatahtlikud tulid appi meie raskel tunnil. Ka meie oleme oodanud valget laeva.
Kui “puhverriigid” ja just nimelt puhverriigid oskavad targasti Ukraina protsessi lülituda, võiks sellest kujuneda eelsamm, mis aitab varem või hiljem saada jagu isegi kiskjast Kremlis.
Tänan Jumalat, et meie läheduses elab veel üks kartmatu rahvas peale soomlaste. Ukraina diktatuurivastased jõud väärivad meie selgesti väljendatud toetust.
Reaalne jõud on ainus asi, millega arvestab Vene “nuhkokraatia”. Sellest tulenevalt vajame demokraatlike ringkondade võitu Ukrainas, mitte lähenemist “aeg maha, lahendame selle vastastikuste järeleandmiste alusel”. Tegelikus elus ei ole nii, et täpsuskütid ja nende ohvrid laulavad koos “Kumbaja”, ja lõpp hea.
Meie riigikogulased ja erakonnad on luubi all! Kõik selles kirjutises esile tõstetud asjad on omavahel seotud. Rahvas avaldab tulevikus oma käitumisega tänu nendele, kes aitavad riigikogus kehtestada moratooriumi Eesti-Vene piirileppe suhtes. Jaapanlaste viivitamistaktika piiri küsimuses ei ole neid alt vedanud. Mulle meeldiks arvata, et eestlased pole jaapanlastest kehvemad ega lollimad.
