Kaarel Tarand: Meeleheitel pensionieelikud
Parteielus mahamängimisel olev viimane sketš on nagu töötukassa õppefilm, mis tutvustab, mille kõigeni peab olema valmis minema töö kaotanud inimene selleks, et mingigi uus ots saada. Veel pole selge, kuidas ja mida peaksid õppima Siim Kallase juhtumist kõik need tuhanded, kes samuti raha pärast piiri taga rabelevad. Ja miks me kõigi nende tuhandete välismaal töötajate hulgast just ühele praeguse mastaapsusega avalikult peame kaasa elama? Tulusat töökohta kodumaal väärib ju iga kodanik, nagu on fikseeritud Eesti arenguvisioonis.
Kallase juhtumi teeb eriliseks mitte niivõrd tööotsing kui see, et tema ülesandeks on midagi sarnast koristustööle, mille peaminister Mart Siimann pärandas Koonderakonnas Märt Kubole. Esialgu eristab Reformierakonda oma vaimsest eelkäijast suure valimiskaotuse puudumine, kuid aega on. Koonderakonda likvideeriti Kubo juhtumisel enam kui kolm aastat ning aeglased enesetapud on Eesti poliitilises kultuuris üldiselt juurdunud. Rahvaliidu hingusele mineku tee Mart Helme karismaatilisel juhtimisel on maani habemega lugu. Peaminister Andrus Ansipi piinarikas tagasiastumise akt käib juba kolmandat aastat ning ei jõua ega jõua lõpuni.
Kunagi 2001. aasta kevadpoolikul, kui Siim Kallas oli südames juba otsustanud peaminister Mart Laari juhitud koalitsioonivalitsuse oma isiklike võimuambitsioonide pärast reeta, kuid avalikult see veel näha ega teada ei olnud, küsisin Kallaselt ühe puhvetivestluse käigus, ega ta ei karda, et Reformierakond kui kaubamärk publiku silmis peagi moest ära läheb.
Minu kõhkluste alus oli ühiskonnas juba hästi tajutav nn reformiväsimus, mida valitsus haldusterritoriaalse jm reformide ettevalmistamisel ka regulaarselt mõõtis. Oletasin, et kui inimesed ei taha enam reforme, mille vältimatusest peaministri juhtimisel neile kogu aeg räägiti, siis peaks see vastumeelsus laienema ka sõnana miinusmärgilise väljaga kaubamärgile erakonna nimes. Kallas väitis enesekindlalt, et mingit sellist probleemi nemad parteis küll ette ei näe.
Mina pakkusin, et reformipoliitika turvaliseks jätkamiseks peaks erakonnale mingi vähem ärritava nime valima. Kallas ja Reformierakond otsustasid vastupidist teed minna, nimi jäi, aga kadusid selle erakonna senist teed mingilgi määral märkinud ühiskonna uuenemisele suunatud huvid ja teod.
Just nagu Hruštšovi tagandamise järel esimestel Brežnevi-aastatel ei märgatud Nõukogude Liidu stagnatsiooni algust kohe kodumaal ega välismaistes mõttekodades, ei pannud ka ühiskonda enam kui kümnendi radikaalselt uuendanud eestlased tähele, kuidas Siim Kallas 2002. aastal Edgar Savisaare Keskerakonnaga vähemusvalitsuse moodustamisega Eestis tänaseni vältavale poliitilisele stagnatsioonile aluse valas.
Andrus Ansipi „ajastu", millest nüüd kohatult imetlevaid ja kriitikameeleta kõnesid peetakse, oli ja on stagnatsiooni õied ja viljad. Eesti stagnatsiooni valgust varjav suur tamm aga on ikka ja ainult Siim Kallas. Mis on selliste saatus, on kirja pandud Kalevipoja eepose asjakohases kuuendas laulus. Erakonna volikogu liikmeid võiks see lohutada - nii mõnelgi lagunemisel tekkival tükil on korralik kasutusväärtus, tervikul aga kindlasti mitte.
Taanduvale peaminister Ansipile endale meeldib oma suurima saavutusena esile tõsta finantsdistsipliini ehk „korras rahandust". Kõik kordub, ka Tiit Vähi ja Koonderakonna minapildi teljeks oli tees nõukogude tööstusnomenklatuurist kui „kompetentsetest majandusmeestest", kes 1995. aastal taas võimule saades tõotasid Laari esimese ajastu „kaosest" jälle korra luua.
Neli aastat hiljem Laarile tagasi antud tegelikkus nõudis aga paraku hoopis kiir- ja kirvemeetodil hädalahendusi, et riik pankroti veerelt tagasi tuua. Me ei tea praegu detailideni, kui hädises olukorras aastaid Reformierakonna juhtida olnud rahandus praegu reaalselt on, aga midagi seal peab põhjalikult mäda olema, sest aastast aastasse kasutatakse eelarve tasakaalu püha ürituse nimel aina hullemaid jõuvõtteid, mida tunnevad omal nahal pikemat aega kõik avaliku sektori subjektid.
Nendeni kiirgava valu allikana osutavad partei ja valitsus mõistagi globaalsetele ja seega paratamatutele teguritele ja ka selles juhtimiselemendis ei erine tähtsamad reformierakondlased sugugi palju neile alateadvuses ilmselt eeskujuks olevatest nõukogude stagnantidest. Ikka nii, et kõik halb tuleb välisvaenlaselt, kõik hea on meie endi pingutuste vili. Kes ka ei moodustaks valitsust pärast 2015. aasta valimisi, rahanduse alal seisab tal ees Heraklese töö - ja nimetatu ei olnud mütoloogias kosmeetik ega isegi mitte ilukirurg, vaid vägilane.
Eesti majandusele uute rööbaste seadmine ja uue elu sisse puhumine saab olema raske ka seetõttu, et Kallase ja Savisaare kokkuleppest saadik algas avaliku võimu keskse kandetala ehk vaevaga üles ehitatud avaliku teenistuse süsteemi mädandamine ja läbinärimine. Ametnike parteistamine ja demoraliseerimine, initsiatiivi tapmine, spetsialistide ekspertteadmise ignoreerimine ning asendamine „poliitilise tahtega", kõik see ühiskonna arengut pidurdav tuntud ja teatud haiguste komplekt sai Ansipi ajastul täie eluõiguse, õitses ja kasvas.
See tähendab, et riigimasin vajab nüüd korralikku läbipesu ning moraalset tugevdamist, sest riigielu arengurööbastele tagasi tõstmiseks ei piisa poliitilisest mandaadist ja tegutsemislustist, vaja on läbiviijat, sõltumatut ja professionaalset avalikku teenistust. Kui uskuda, et just seda igale vabale ühiskonnale elutähtsat ametkonda terve kümnendi süstemaatiliselt lammutanud seltskond on parim seda uuesti üles ehitama, siis võib mõistagi Reformierakonna vananevatele juhtidele uusi ja senisest uhkemaid ametikohti jagada küll. Tervislikum oleks nad siiski vaikselt magusat pensionärileiba maitsma suunata ning sellega Kallase-Ansipi stagnatsiooniajastu lõppenuks lugeda.
