Kuido Merits: Suure potentsiaaliga Ukraina on sisuliselt pankrotis
Paraku jõudis vihatud Janukovitš enne kadumist ohtralt verd valada: nädala jooksul ametlikult 88 surnut, lisaks teadmata kadunud ja sajad haavatud. Lõpuks kaotas ta viimasegi jõustruktuuride toetuse ja põgenes, et mitte jagada kunagise Rumeenia diktaatori Ceaușescu, Liibüa liidri Gaddafi ja mitmete teiste temasuguste saatust.
Terve rida Ukraina kõrgemaid ametnikke, nende hulgas ka siseministri kohusetäitja Vitali Zahhartšenko on lahkunud teadmata suunas ja neil on keelatud maalt lahkuda. Loodetavasti tabatakse lähipäevil end viimaste andmete kohaselt Krimmis varjav Janukovitš ja teisedki asjaosalised.
Opositsioon on saavutanud kõik oma nõudmised
Raada hääletas ülekaalukalt 2004. aasta põhiseaduse taaskehtestamise poolt. See suurendab ülemraada volitusi, võimaldab nimetada ametisse uue peaministri ja teha erakorralised presidendivalimised (planeeritud 25. maiks).
Tuletame aga meelde, et just see Oranži revolutsiooni ajal kiirelt sisse viidud põhiseadus kätkes endas rea vastuolusid ja oli peamiseks põhjuseks president Juštšenko ja peaminister Tõmošenko omavahelisele rivaalitsemisele. Juštsenkol oli järjest raksem leppida sellega, et presidendil puudus õigus määrata peaministrit. Samas võis ta määrata kaitse- ja välisministri ning saata laiali parlamendi (ja seda õigust Juštšenko ka kahel korral kasutas).
Säärast süsteemi kritiseerisid mitmed Euroopa institutsioonid, sest selline põhiseadus muutis Ukraina pool-presidentaalseks riigiks, kus ei presidendil ega ka valitsusjuhil polnud võimalust täiel määral kasutada oma võimutäiust. Viimaks oli Juštšenko vimm Tõmošenko vastu sedavõrd suur, et ta kutsus 2010. aasta presidendivalimistel oma endist võitluskaaslast mitte toetama. See oli üheks põhjuseks, miks Tõmošenko jäi oma 45,47 protsendi häältega alla Janukovõtšile (48,95 protsenti), kusjuures Juštšenko ise kogus kõigest 5,45 protsenti häältest ja seejärel taandus poliitikast.
Vaevalt vanglast vabanenuna jõudis Tõmošenko laupäeval esimese ropsuga kuulutada, et kandideerib presidendiks. Küllap on see olnud tema ammune eesmärk, aga ta ei pruugi päris täpselt tajuda Maidanil võidelnud rahva meeleolusid. Tõmošenko on oma viimases avalduses öelnud, et ta kavatseb seista selle eest, et uus valitsus saaks moodustaud nende jõudude esindajaist, kes saavutasid võidu verise režiimi üle.
Oranž printsess
Euromaidani lahingute ajal kandvat rolli mänginud Omakaitse ja Parema sektori (Пра́вий се́ктор) liikmed pole kunagisest oranžist printsessist vaimustuses. Parema sektori komandör Jaroš on ka ise teatanud kavatsustest ilmuda poliitilisele areenile.
Ka teised Maidani kangelased nõuavad osalust riigi struktuurides – praegu on Siseministeeriumi ja Julgeolekuteenistuse (SBU) võtnud oma kontrolli alla peamiselt Batkivštšina (Isamaa) ja UDAR-i esindajad.
Kõigele vaatamata peaks Tõmošenko olema siiani üsna populaarne. Raada uueks spiikriks ja presidendi kohusetäitjaks valitud Oleksandr Turtšõnov on Tõmošenko truu liitlane juba Dnipropetrovski päevilt. Ka Batkivštšinat juhtiv Arseni Jatsenjuk hakkab tõenäoliselt töötama Tõmošenko heaks.
Koos Jatsenjukiga peaministriks kandideeriv Petro Porošenko on aga omaette suurus. Mees on miljardär, tuntud kui „šokolaadikuningas“, kes toetas rahaliselt Euromaidani ja on poliitiliselt mõjukas tegelane, kes kahtlemata omab isiklikke ambitsioone.
Mäng Ukraina üle jätkub
Mäng Ukraina ümber ei pruugi veel läbi olla. Barrikaadidki jäävad esialgu Kreštšatikule alles. Ida- ja Lõuna Ukrainas – Harkovis, Kertšis, Odessas ja mujal – on rahvas lõhenenud Maidani pooldajaiks ja vastasteks. Krimmi liidrid kavatsevad end kaitsta „ekstremistide eest“ ja Sevastoopoli uus venelasest linnapea teatas, et Kiievile makse ei maksta.
Püsib lootus, et sündmused ei arene terava konfrontatsioonini eri piirkondade vene, lääne- ja ukrainameelsete vahel. Keeldus ju Putin õlga alla panemast Harkivi kuberner Dobkini korraldatud kongressile, mille eesmärk oli luua Ida-Lõuna platsdarm või koguni eraldi riik, et võidelda Kiievis võimule tulnud jõududega.
See olnuks ¬viimane lootus ka Janukovitši jaoks, kelle Putin on ilmselt hüljanud. Nende omavahelistest telefonikõnedest polnud kasu, sest Kremli peremees ei saanud andestada seda, et Donetskist pärit Janukovitš ei suutnud revolutsiooni jõuga lämmatada. Põhjus on mõistagi selles, et võimuvahetus Kiievis mõjutab paratamatult ka Venemaad ja Putinit ennastki.
Muutused Ukrainas panevad küsimuse alla Putini Euraasia Liidu plaanid. Ehkki Putin olevat Merkeliga jõudnud üksmeelele Ukraina territoriaalse terviklikkuse osas, on juba teateid vene mereväe koondumisest Krimmi lähistele. Samuti andis Venemaa pühapäeval teada, et külmutab varasemalt kokku lepitud Ukraina võlakirjade ostmise 2 miljardi euro ulatuses, kuni „kulminatsioonini jõudnud segadus poliitilises olukorras selgineb“.
Ukraina on sisuliselt pankrotis
Majanduslikult on Ukraina katastroofilises olukorras: riigikassa on tühjaks tõmmatud ja riik sisuliselt pankrotis. Võlgu ollakse IMF-ile ja Venemaale gaasi eest. Rahvuspank devalveeris juba veebruari algul grivna, mille tulemusel on kurss madalaim kui eales varem: 8,70 grivnat 1 dollari eest.
Ilma rahvusvahelise toetuseta ei saa Ukraina mitte kuidagi hakkama ja Euroopa ning USA ongi lubanud ulatuslikku rahalist abi. Muuhulgas aidatakse läbi viia reforme ning esimese pakett peaks saabuma juba veebruari lõpuks. Lääs aga ei tohiks Ukrainat jätta sõltuvusse abipakettidest ja uutest laenudest, vaid pigem lähtuma põhimõttest, et abivajajale tuleb anda õng, mitte kala.
Seega pole diktatuurist pääsemine ei lust ega lillepidu, sest kiiret elustandardi paranemist ei saabu niipea. Sellises olukorras on kõige tähtsam, et opositsioon ja Maidani aktivistid omavahel tülli ei läheks ning et rahvas oleks kannatlik.
Palju on räägitud, et Euroopa Liit peaks andma Ukrainale selge signaali, et Ukrainast võib tulevikus saada Euroopa Liidu liikmesmaa, kui ta seda soovib ning vajalikud reformid ellu viib. Seda võib küll teha, kuid liikmelisust ei võta tõsiselt ei EL ega ka Ukraina inimesed, sest nähtavas tulevikus on see täiesti ebareaalne.
Vaba ja demokraatlik Euroopa riik
Küll aga peaks Ukraina mõistma, et euroopalike standardite järgmine ja ELi kriteeriumide poole püüdlemine on riigile kasuks. Näiteks Gruusia ja Moldova näivad olevat sellest aru saanud. Esimene asjana peaks Ukrainast kaduma kohutav korruptsioon, sest paljudes riigiasutustes ei liigu mitte miski enne seda, kui vastav ametnik pole saanud pistist. Sama puudutab äritegevust.
Ehkki Maidanil oli näha ka ELi tähekestega lippe, ei võideldud seal mitte niivõrd ida või lääne poolt või vastu. Maidanil peeti lahinguid, et vabaneda üksnes oma huvide eest seisnud, rahval kraanid kinni keeranud, rahasid Lääne pankadesse kantinud ja mõrtsukaks muutunud Janukovitšist. Maidanil võideldi, et elada vabas ja demokraatlikus Euroopa riigis, mis pöörduks näoga inimese poole.
Siiani oli Ukraina riik tavalise ukrainlase jaoks midagi täiesti eraldiseisvat. Loodetavasti see nüüd muutub ja küllap siis annab ka ukraina inimene heal meelel riigile midagi vastu. Potentsiaalselt rikkal maal on nii Ukraina riigil ja kodanikel parema tuleviku loomiseks praegu kõik võimalused olemas.
