Noortelaagri juhendaja: milline normaalne inimene õpetab oma nelja-aastast last venelasi vihkama?

"Mina selle vene russiga ei mängi!" on veel leebe väljend, mida olen pidanud kuulma nelja-aastase suust. Juba lasteaias on kellegi õel suhtumine venelastesse jätnud oma jälje. Siiani jääb selgusetuks: kes on need tulihingelised vene rahvusest elanike põlastajad ja miks nad seda teevad?

Minu lapsepõlvekodus Pärnumaal ei elanud väga palju venelasi. Valla elanikkonnast moodustasid nad heal juhul kolmandiku. Venekeelsest kodust pärit noored omandasid kiirelt eesti keele ja suhtlemisel mingeid rahvusküsimusi üles ei kerkinud. Omavahel rääkisid nad tihti küll vene keeles, kuid keegi ei osanud seda pahaks panna ega näidanud näpuga.

Olen suviti käinud neli aastat noortelaagreid juhendamas ja seal alati põrganud kokku vene rahvust halvustava suhtumisega. Sel põhjusel on laagri juhataja keelanud erinevate riigilippude liigse toonitamise. Vastasel juhul joonistaksid näomaalingupäeval eesti lapsed omale näkku oma riigilipu ja venekeelsest peret pärit noored valge-sini-punase trikoloori. Ilmselt järgneks sellele ka omavaheline nügimine, kes ikka rahvuslikum ja õigem on.

Ma ei ole eriline vandenõuteoreetik, kuid saan aru, et laste mõtted on ümbritseva õhkkonna ja koduste seisukohtade tõttu liigagi mõjutatud. Reaalselt ei saa ju nelja-aastane põnn teada midagi sellest, kas tal sobib vene keelt kõneleva põnniga liivakasti veerel mängida või mitte. Kogu viha ja halvustamise saab laps kaasa kas kodust või sõpradelt.

Väga lühinägelik ja kitsarinnaline on see vanem, kes õpetab oma lapse teist inimest vihkama rahvuse ja koduse keele alusel. Miks peaks üldse oma last kedagi halvustama õpetama? "Näe, see laps on minu arvates loll ja temaga sul mängida ei kõlba!" Kõlab ju labaselt?

Minu hilisemad kogemused vene kultuuriruumi inimestega on üldjoontes positiivsed. Löömamehi olen oma elus kohanud pigem just eestlaste seas. Mis mulle kõige enam vene pere juures meeldib, on austus oma vanemate ja sõprade vastu. Midagi sellist on keskmise euroopaliku vabakasvatusega eesti lapse ja noore juurest tihti raske leida. Meie noorte seas kehtib pigem hundiseadus: kes on nõrgem, see heidetakse kambast välja ja teda veel mõnitatakse ka. Vene noorte seas olen just laagrikeskkonnas tajunud tohutut kaastundevõimet ja hoolimist.

Siinkohal panengi kõigile eesti inimestele südamele: toredaid ja meile midagi uut õpetada suutvaid inimesi on palju ka teises keeleruumis. Tõesti ei ole mõtet oma piiratud maailmatunnetuse tõttu ka oma lastesse kibestumist ja viha juurutada. Las nemad vaatavad ise, kas Lena ja Dimaga on normaalne koos mängida, või on nad oma koduse keele pärast ikka ilgelt nõmedad.