Toomas Kümmel ja Hardo Aasmäe: Siim Kallas seab presidendi raskete valikute ette
Reformierakonna kavatsus vahetada omavahel Eesti peaminister ja Euroopa Komisjoni volinik seab presidendi väga raskesse olukorda. Siim Kallase nimetamisega peaministriks tekitatakse mitu küsitavust, mis loovad vähemalt neli ohtlikku pretsedenti Eesti parlamentarismis, poliitilises kultuuris ja õigusruumis.
Sisuliselt antakse presidendile otsustada küsimus, kus üksikisiku huvid on ilmselgelt seatud kõrgemale erakonna huvidest ja erakonna huvid Eesti rahvuslikest huvidest. See tähendab, et Kadriorg peab näitama, kas ja kui palju on Eestis alles riigimehelikkust.
Valijahäälteta peaminister
Taasiseseisvunud Eestis ei ole siiani juhtunud, et peaministriks oleks saanud inimene, kes ei kuulu riigikokku. Tõsi, peaministri häältesaak pole alati olnud kõige suurem: Mart Siimann sai 1995. aastal 484 häält ja juhtis pärast Tiit Vähi kolmanda valitsuse lagunemist 1997. aasta kevadel vähemusvalitsust.
Andres Tarandil oli nn jõulurahu valitsuse peaministriks saades ette näidata 1992. aastal saadud 3122 valija mandaat. Andrus Ansip sai 2007. aasta riigikogu valimistel rekordilised 22 540 häält.
Riigikogu valimistel saadud hääled on näidanud meie peaministritele nende võimalikku toetust ühiskonnas. Siim Kallasel see puudub. Pole ka ühtegi usaldusväärset küsitlust, mis näitaks ühiskonna võimalikku toetust. Küsitud on vaid võimalikku toetust Reformierakonna pooldajate hulgas. Sealgi on olukord nutune. Urmas Paet ja Kaja Kallas on Siim Kallasest populaarsemad. Reformierakonna tänane toetajaskond on kahanenud väga väikeseks. See on iseäranis ilmne, kui arvestada neid valijaid, kes pole nõus hääletama ühegi erakonna poolt.
Reformierakonna kahanenud toetus, Kallase puuduv mandaat ning asjade ajamine erakonna tagatoas on põhjused, miks ei peaks president Kallast ametisse määrama. Tuues paralleeli ajaloost - seda võiks peaaegu võrrelda Nõukogude Liiduga, kus Kremlis toimunud paleepöörded kergitasid esile uusi valitsejaid.
VEB-fond
Aprilli alguses esitab riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjon oma lõpparuande, kust võib leida ka märkimisväärsel hulgal uut materjali. Enne seda ilmub samal teemal ka riigikontrolli audit. Arvestades Kallase võimalikku seotust 32 miljoni dollari afääriga, tuleks need materjalid kindlasti ära oodata.
Lisaks peatselt avalikustatavatele uurimistulemustele on Kallase suhtes teisigi küsimärke. 1993. aasta alguses otsustas riigikogu Kallase esitatud Eesti Panga päästeplaani raames VEB-fondi moodustamise otsust heaks kiites, et fondi võlausaldajate üldkoosolek tuleb kokku kutsuda kuue kuu jooksul.
Tegelikult toimus see 7 aastat hiljem, ajal, mil koosolekul polnud enam mingit tähtsust. See pole olukord, kus Eesti Panga sekretär unustas lihtsalt aastate viisi koosoleku kutsed välja saata.
See viivitus tähendab, et raha kaotanud Eesti Panga Välisoperatsioonide valitsuse kliendid ei saanud fondis esindada oma huve ja valida omale juhatust, milleks riigikogu otsusega luba anti. Eesti Pank andis juristidele teadlikult ülesande igal võimalikul juhul takistada riigikogu otsuse täitmist, et kontroll VEB-fondis ei läheks võlausaldajatele.
„Ei tea, miks..."
Hiljuti andis Kallas Eesti Päevalehele intervjuu. Küsimusele, miks ei kutsutud võlausaldajate üldkoosolekut kokku ja kas ta tunneb ennast selles vastutajana vastas ta järgnevalt: „Jah, võib küll öelda, et tunnen end vastutavana. Ma ei tea, miks me ei kutsunud. Aga see poleks muutnud protsessi ühte- või teistpidi".
Milliseid protsesse Kallas oma vastuses silmas peab? Kas seda, et VEB-fondi võlausaldajate esindus oleks hakanud võltsima pangadokumente, et Moskva Välismajanduspangast pettuse teel 32 miljonit dollarit kätte saada ja need siis Aleksander Matti firmale anda?
Kui Kallas ja Eesti Pank oleksid täitnud riigikogu otsust, ei oleks dokumente võltsitud ja Matti firma poleks saanud raha, mis talle ei kuulu.
Kuna Venemaal on teada, kuhu ja kellele see raha tegelikult läks, siis kujutavad kõik VEB-fondiga seotud inimesed ohtu Eesti rahvuslikule julgeolekule. Taolise ohu likvideerimiseks on ainus võimalus teha selgeks, kelle arvetele väljapetetud raha liikus.
R-Hooldus
Reformierakond sai võimule pärast 1999. aasta valimisi ja on selles positsioonis asunud tänaseni. Enne 1999. aasta riigikogu valimisi asutas Reformierakond valimiste rahastamiseks ettevõtte R-Hooldus, mille juhatusse kuulusid Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask.
R-Hoolduse kaudu rahastati tollast valimiskampaaniat 2,1 miljoni krooniga. Kokku deklareeris Reformierakond valimiskulusid 5,1 miljonit krooni. R-Hoolduse kaudu liikus Reformierakonda teadmata päritoluga sularaha. On teoreetiliselt võimalik, et osa sellest rahast pärineb VEB-fondist.
R-Hoolduse juhatuse liikmed on siiani väitnud, et ettevõte korraldas konverentse, kus osalenud ärimehed annetasid kilekottides suuri summasid. Kahtlusi süvendab aga see, et Siim Kallas on keeldunud nende ettevõtjate ja firmade nimesid ütlemast. Siin aitaks Reformierakonda see, kui tookord tõepoolest annetanud ärimehed seda avalikult tunnistaks.
Kõrvalise, kuid üldse mitte väheolulise detailina võiks aga mainida ka seda, et kuigi R-Hooldus jättis esitamata majandusaasta aruande, ei takistanud see juhatuse liikmetel tõusmast kõrgetele kohtadele riigiametites: peaministriks ja Euroopa Komisjoni volinikuks, Riigikohtu esimeheks ja keskpanga juhiks!
Euroopa ei kiida heaks
Siim Kallas on otsustanud jätta Euroopa Komisjoni voliniku ameti. Juba praegu on selge, et suure tõenäosusega jääbki see koht tühjaks. Indrek Tarand kommenteeris kujundlikult Kallase lahkumist: „Visata vedurijuhina rooliratas käest ja hüpata sõitvast rongist maha, ei ole Euroopas aktsepteeritav."
Mõistagi ei vaadata Euroopa Liidus hästi tõsiasjale, et Eesti jätab oma volinikukoha peaaegu aastaks tühjaks. See näitab Eesti ükskõikset suhtumist Euroopa Liitu ja oma esindatusesse. Ei saa välistada, et meie tulevane volinik Euroopa Komisjonis peab seetõttu leppima vähem mõjuka koha ja kolmandajärguliste ülesannete täitmisega.
Kindlasti on Euroopa väärtusskaalal väga madalal kohal ka hinnang sellele, et volinik püüab isiklikust huvist lähtuvalt kokku leppida järgmise voliniku isiku. Lahkumisega on Kallas Euroopa Komisjoni alt vedanud ja on päevselge, et see ei mõju Eesti mainele positiivselt.
