Mati Pallasma: raha pole riigist kuhugi kadunud, seda lihtsalt kulutatakse ajuvabade asjade peale
Riigiettevõte Eesti Energia on ostnud Ameerikas maad ja põlevkivi ning teinud sinna ja Jordaaniasse umbes saja miljoni euro eest investeeringuid. Jordaaniast rääkides uhkustatakse, et elektrijaam saab valmis. Tegelik äriplaan oli käivitada 2017. aastaks Jordaanias kümmekond ENEFIT-i taolist seadet. Sama palju pidi neid 2018. aastaks käima minema ka USA-s. Ameerikas seisab ostetud "must auk" endiselt puutumatuna.
Ameerikas on tohutud põlevkivivarud. Kui nad oleksid põlevkiviõli tootmisest tõsiselt huvitatud, teeksid nad seda ammuilma, kuid nad on valinud odavama tee: oma ja vallutatud maade nafta. Minna õli tootma asustamata paika, kus pole ei kaevandust, vett ega vähimatki infrastruktuuri, on ajuvaba avantüür.
Eesti Energia väidab, et nende mahhinatsioonid elektri hinda ei mõjuta. Olemaks kindel, et see nii on, võiks Ligi lõpuks õlitööstuse Eesti Energiast eraldada. Õlitehaseid ei Jordaaniasse ega ka Ameerikasse Eesti Energia niikuinii kunagi ei ehita ja teadmata on seegi, kunas kodumaine ENEFIT käima läheb, kui üldse. Kahjum aga muudkui tiksub.
Täna on Eestil käsil järjekordne suurprojekt Rail Baltic. Olukorras, kus oma koduseid otsuseid venitatakse kui kummi, tahetakse seda hiigelprojekti teha kiiresti ja kohe. Need, kes asja mõistusega võtavad ning erinevaid variante kaaluvad, on meie tegelaste arvates jobud, kuigi tõde on ennemini vastupidine.
Raudteeühendus Lääne-Euroopaga on vajalik, kuid kas see peab toimuma peatusteta läbi Eesti kihutava rongiga? Kas selleks peab rajama uue raudteekoridori, lõhkuma kohaliku infrastruktuuri ja tekitama peavalu tuhandetele inimestele? Ehitama suure hulga tunneleid ja sildu nii loomadele kui ka inimestele ning müratõkkeid? Kui Euroopa Liit selliseks teeks raha ei anna, siis tehke seda praegu kavandatava kiirraudtee ärajäävate kulutuste (omaosalus, ülalpidamis- ja kohtukulud) arvelt.
Tee-ehituse suurusehulluses püstitatud mälestusmärke peaks meil juba piisavalt olema. Kui see Rail Baltic peaks esialgu pakutud kujul tõeks saama, siis on kindel, et Siim Kallase luigelaul Euroopa transpordivolinikuna läheb Eestile tunduvalt kallimaks maksma kui mingid närused 10 miljonit dollarit.
Kui räägitakse rahapuudusest, torkab alati pähe kaks mõtet. Esiteks: miks kahjud, mis lollustega tekitatakse, ei lähe paragrahvi alla? Kui ministrite ja ametnike, juhtide ja nõukogudes istuvate poliitikute pea kohal ripuks oht lolluste eest oma pea ja varaga vastutada, siis jäänuks ja jääks suur osa lollustest tegemata. Tõsielus jääb tihti mulje: loll küll, aga vaata, kui kõrgele on tõusnud!
Teiseks: äkki on meie siseriikliku vaesuse üheks põhjuseks see, et me püüame end välisilma silmis näidata rikkama ja võimsamana kui me tegelikult oleme, ning selle illusiooni loomiseks kulutame rohkem kui meie rahakott võimaldab?
Nagu eespool nägime, sel eesmärgil raha kulutada me oskame. Olgu täienduseks veel 2% tasemel kaitsekulud SKT-st, mida vähesed saavad endale lubada. Sooviga silma paista on seletatav ka meie maksusüsteemi erinevus arenenud maailmast – keegi peale Eesti riigi ei kingi välisfirmadele oma inimeste arvelt kogutud kasumeid.
Raha pole kuhugi kadunud. Annaks jumal mõistust selle pisku kulutamisel ja kokkukorjamisel.
