Lugeja: korterikaaslane lõikab pidevalt asju tükkideks - kas peaksin muret tundma?

Alguses ei pannud ma seda tähelegi, või õieti: ei pööranud suuremat tähelepanu. Istume koos köögis ja teeme süüa. Olen just koorinud kartuleid, kui näen, et tal on nuga käes ja ta hakib kartulikoori tükkideks. Tahtes talt küsida: "Mida sa teed?" avan juba suu, kui mõistan, et need rändavad niikuinii prügikasti - las hakib, kui see talle meeldib.

Aja jooksul aga märkan, et kartulikoored ei ole ainus, mida ta tükeldab. Ta lõikab noa või kääridega kõike, mida enam vaja ei ole. "Kirjuta, kui sul aega on," ütleb ta, kui küsin, kas võin temast loo kirjutada. "Ainult ma ei tea, mida seal kirjutada on." Ja ma kirjutangi, sest ei ole kindel, kas ta peaks psühholoogi poole pöörduma.

Oleme olnud sõbrad viis aastat, neist kaks viimast eriti lähedased. Viimase aasta oleme üürinud koos korterit. Ta on hea korterikaaslane ja hea sõber. Tihti istume hiliste tundideni köögilaua taga ja arutame, kuidas töö- ja koolinädal on läinud, mis on meie suhetes uut, mis poliitikas toimub. Seda kõike teeb ta äärmise põhjalikkusega, kui järele mõelda, küsides aina täpsustavaid küsimusi, süübides kõigesse põhjalikult, jätmata midagi märkamata. Ta on hea kuulaja ja oskuslik vestleja, tuues oma sooja huumoriga naeru näole.

Hommikul esimesena ärgates ja kööki minnes näen köögilaual eilsest sinna jäänud mandariinikoori - ära tükeldatud. On vaba päev, nii et plaanin pisut koristada. Kuna mina meist kahest mina ainult töötan, tema aga õpib lisaks sellele ülikoolis, ei pane ma pahaks, et tal aeg-ajalt midagi siia-sinna ununeb või et ma pean temast sagedamini tolmurulle kokku pühkima.

Võtan tolmulapi kätte, korjan ära siin-seal vedelevat sodi ja mida ma näen: kapi peal on puhas salvrätik, äärest kääridega ribadeks tükeldatud, diivani kõrvalt leian mitu kommipaberit, enamik ribadeks lõigatud, ühed üht-, teised teistpidi. Vanad ajalehed - äärest ära lõigutud.

Korjan need prügikasti ja jään mõtlema: käärid on köögist tihti kadunud ja pidevalt leian neid elutoa laualt. Olen pidanud seda normaalseks - ikka on vaja midagi lõigata. Aga mulle hakkab tunduma, et see lõikumine aina süveneb.

Mida see tähendab? "See on hea rahustav tegevus," arvab tema. Ma arvan sama. Pealegi on see ju ohutu, sest ta ei lõika kunagi katki vajalikke asju ja mis kõige tähtsam: ta ei vigasta ennast ega teisi.

Mõtlen, kas mul on selliseid sundkäitumisi olnud. Kunagi meeldis mulle liigutada tumeda pinna kohal sõrmi mööda peanahka, et näha, kuidas imepisikesed valged nahatükid pinna katsid. Tegin seda nii tihti, et õde oli juba häiritud ja küsis, et kas mul pea sügeleb ja kas mul on täid. Lisaks on mul olnud kõiksuguseid sõltuvusi, millest enamik on seotud internetiga, peamiselt Facebook ja erinevad ostukeskkonnad. Ikka ja jälle püüan leida midagi sisutühja, millega närve lõõgastada.

Nii mõeldes ei tundugi lõikumine ja tükeldamine enam millegi erilisena. Ent ometi: ehk on see märk millestki - ohumärk? Näiteks sellest, et on kogunenud liiga palju pingeid. Täisajaga töötava ja õppiva inimese puhul ei ärataks see imestust.

Mind see tükeldamine väga ei häiri, aga kui peaksin millegi pärast muretsema, siis tahaksin seda teada. Oskab ehk keegi nõu anda? On teil sarnaseid kogemusi?