Lugeja: inimesel, kes ei suuda telefonikõne ajal autot juhtida, ei tohiks olla autojuhilube!

Auto juhtimisega samaaegselt saab teha mida iganes: rääkida mobiiliga, kuulata raadiot, järada burgerit, kududa sukka, keeta kohvi, laulda, luuletada, vahetada lapsel mähkmeid ja pesta pesu. See kõik ei sega, kui juht suudab oma tähelepanu jagada. Kui aga iga hiirepiiks röövib juhi tähelepanu sada protsenti, on ta ülimalt ohtlik, ega peaks kunagi ühtegi sõidukit juhtima.

See pole veel kõik: ka jalakäijana oskab selline kodanik süüdimatult näiteks läheneva müriseva rongi ette astuda, sest tema tähelepanu võib jäägitult köita saabunud mobiilikõne või klappidest kostev muusika. Eelkõige on see inimene ohtlik iseendale, mis ei ole normaalne seisund ja ebanormaalsust ei tohi seadustada.

Tulles tagasi autojuhtimise juurde: siin ei ole võimalik tähelepanu koondada mingile kindlale asjale ehk nagu öeldakse "auto juhtimisele". Mis on geeniuste arvates auto juhtimine? Kramplikult otse ette jõllitamine või? Rumalus ja räige vale! Juhtimine on tähelepanu jagamise oskus - peab korraga nägema nii ees toimuvat kui küljelt lähenevat, unustamata tahavaatepeeglitest seljataguse jälgimist, auto näidikute silmaspidamist, liiklusmärke, foore, jalakäijaid, jalgrattureid, hüppevalmis kitsi maantee serval võsas ja kasse kraavides.

Kõike seda ja paljut veel peab suutma üheaegselt teha ja näha, lisaks opereerima masina juhtseadmetega, ja üks pisike moblakõne selle kõrval on tähtsusetu kübe. Paraku on kodanikke, kes ei ole tähelepanu jagamise võimet omandanud - kes suudavad korraga teha või näha ainult ühte asja. Nemad on suur probleem, olgu nad juhina roolis või jalakäijana ringi tuiamas.

Pole mõtet veeretada oma puudujääke süütu mobla või muu vidina kraesse - need on vaid asjad, ega saa end kaitsta. Probleem on suutmatutes inimestes enestes. Õppige ja harjutage end lahtiste silmadega sõitma ja tänavail kõndima ning näete isegi, et suurteks probleemideks peetud asjad pole kärbsemustagi väärt, rääkimata sääraste uitmõtete seadusteks vorpimisest.

Selle asemel, et hoida juhtide taset või seda isegi tõsta, anname me juhilube järjest ebapädevamatele isikutele, nõuame seaduste kohendamist võttes arvesse nende olematuid võimeid, ja siis imestame, et liiklusohutus seeläbi ei parane.

Juhtimine ei ole kohustuslik. Nagu igal teisel elualal, on ka selles valdkonnas andekamaid ja mitte nii võimekaid. Andetut lauljat püünele ei lasta, aga andetule roolikeerajale andestame kõik?

Mina olen kahe käega selle poolt, et sõel läheks karmimaks - oluliselt karmimaks. Oleks oskajatel teedel vabam liikuda, kaasneks automaatselt ohutuse kasv. Ütleme, et teeb kõksu: hoiatus, teeb teise: karm hoiatus. Kolmandal korral peaks see inimene saama alatiseks juhtimise keelu. Me ei pea teda karistama - kõigil lihtsalt pole seda andi. Anname talle näiteks kompensatsiooniks tasuta bussisõiduõiguse elu lõpuni, mis on tõenäoliselt kordi odavam kui kaotatud elude ja hävinenud varade kompenseerimine.

Oleks teistel, oskajamatel, puhtam ja kuivem tunne. Mõni kortsutab igal jumala aastal plekke, kindlustus maksab ja muret justkui polegi. Ikka tõesti pole või? Sinna meie elud lähevadki, selgelt rooli taha sobimatu isendi nahka. Meie ise maksame selle lõbu kinni.

Kaua me lepime üksteise tapmise ja sandistamisega ebapädevate roolikeerajate poolt? Igasugust tööd peaks tegema oma ala parimad asjatundjad, alates riigi juhtimisest kuni rooli keeramiseni. Meie endi viga, et me laseme võhikuid kõikjale kontrollimatult toimetama. Ükskord peaks sellele lõpp tehtama. Soovitatavalt enne kui päris põhjas oleme.