Eerik-Niiles Kross: Ukraina iseseisvus on täna otseselt ka Eesti julgeoleku küsimus
Tänaseks on Vene president küsinud ja saanud Duuma ülemkojalt loa "Vene vägede kasutamiseks Ukraina territooriumil kuni selles riigis ühiskondlik-poliitiliste suhete normaliseerumiseni". Kuigi Moskva väidab, et seni pole Vene vägesid Ukrainasse saadetud, on Ukraina ÜRO saadiku andmetel laupäeva õhtuks Vene vägede kontrolli alla võetud Krimmi lennuväljadele transpordilennukitel saabunud umbes 15000 sõdurit. On teateid Pihkva 76 õhudessantdiviisi üksuste viimisest Krimmi.
Kuigi Moskva kinnitab jätkuvalt, et seni tegutsetakse Ukraina-Vene 2010. aastal pikendatud Sevastoopoli baasi lepingu alusel, on selge, et Venemaa on ka seda lepingut rikkunud. Umbes 24 tunni jooksul on tundmatud üksused võtnud kontrolli alla Krimmi lennuväljad, valitsushooned, telejaamad, hõivanud mitu sõltumatut ajakirjandusväljaannet ning blokeerinud teed Krimmi poolsaarelt Ukraina mandriossa. Faktiliselt on tegemist võõrvägede sissetungi ja territooriumi sõjalise okupatsiooniga.
Laupäevane Vene Föderatsiooninõukogu ühehäälne otsus lubada Vene vägede naaberriiki tungimine on eriti küüniline seetõttu, et otsuse õigusliku alusena viidatakse ainult Vene konstitutsioonile. Kõik Vene riigijuhid on alates 2003. aasta Iraagi sõjast korduvalt rõhutanud, et sõjalise jõu kasutamine teise riigi vastu on ilma ÜRO Julgeolekunõukogu loata keelatud ja on karm rahvusvahelise õiguse rikkumine. Veel augustis 2013 ütles Sergei Lavrov Süüria kontekstis, et "jõu kasutamine ilma ÜRO Julgeolekunõukogu heakskiiduta on väga jõhker rahvusvahelise õiguse rikkumine".
2008. aasta augustis kasutas Venemaa Gruusia territooriumile tungimisel "genotsiidi peatamise" ettekäänet. Siis väitis Kreml, et Tshinvalis on üle 2000 peamiselt vene kodanikust hukkunu. Hiljem selgus küll, et hukkunuid oli alla 200.
Praeguse venelaste sissetungi teeb jahmatavaks asjaolu, et seda ei peetagi vajalikuks suurt millegagi põhjendada. Putin põhjendab seda "erakorralise olukorra ja ohuga vene kodanike eludele". Samuti ei otsita põhjendust rahvusvahelisest õigusest. Olukord meenutab Austria Anschlussi 1938. aastal, kuid on hullem, sest Anschluss oli erinevalt tänasest siiski maskeeritud mingisugusegi diplomaatiaga.
Briti peaminister Chamberlain ütles parlamendi ees Anschlussi analüüsides: "on tõsiasi, et mitte midagi, mis Austrias toimus, ei oleks saanud ära hoida, välja arvatud juhul, kui see riik ja teised riigid oleksid olnud valmis jõudu kasutama." Kahjuks olid teised riigid nii 1938. aastal ja ka 2014. aastal valmis olema "mures" ja "väga mures", aga mitte palju enamat.
Tänane olukord Ukrainas on Anschlussiga võrreldes hullem ka seetõttu, et Austrial ei olnud USA, Suurbritannia ja Venemaa garantiid tema piiridele ja territoriaalsele terviklikkusele. Ukraina sõlmis nende kolme riigiga 1994. aastal nn Budapesti lepingu, millega loobus tuumarelvadest ja sai julgeolekugarantiid.
28. veebruaril palus Ukraina Raada Budapesti lepingu allakirjutajatelt kinnitust, et garantiid kehtivad. Seni pole keegi Ukrainale seda kinnitust andnud ja tundub, et ei kavatsegi anda. Pigem vastupidi, juba 6. veebruaril andis Moskva mõista, et ei loe end enam 1994. aasta lepinguga seotuks, süüdistas USA-d 1994. aasta lepingu rikkumises, väites, et USA on relvastanud Ukraina "mässajaid", nõudis Ukraina valitsuselt riigipöörde mahasurumist ja hoiatas, et võib "sekkuda" kui "korda" ei taastata. Tuleb muidugi tunnistada, et Budapesti lepingu sätet, mis keelab Ukraina vastased majandussanktsioonid poliitilise surve vahendina on Venemaa rikkunud algusest peale ja korduvalt.
Venemaa on oma laupäevase föderatsiooninõukogu otsusega ilmselgelt loobunud isegi üritamast leida oma agressioonile rahvusvahelise õiguse viigilehte. Seda oleks ka keeruline teha. Lisaks ÜRO põhikirjale, mis otsesõnu keelab teiste riikide territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastast jõukasutust, rikub Vene agressioon enam-vähem kõiki olulisi lepinguid, mis Ukraina ja Venemaal 1991. aastast alates on allkirjastatud.
Juba 17. novembril 1990 sõlmisid veel Nõukogude Liidu koosseisus olevad Ukraina ja Venemaa lepingu, millega kinnitasid vastastikku territoriaalse terviklikkuse austamist olemasolevates piirides. Venemaa on ka korduvalt kinnitanud 1975. aasta Helsinki lõppakti põhimõtete austamist.
Täna üritab Kremli spindoktorite armee küll läbi sotsiaalmeedia ja muude kanalite sugereerida, et Krimm on "erijuhtum" ja nad on saavutanud isegi teatavat edu. Mitme Lääne poliitiku avaldustes on hakatud tegema vahet Krimmi ja "päris-Ukraina" vahel. Usutavasti ei leia selline hoiak laiemat aktsepteerimist, sest sel puudub rahvusvahelise õiguse mõttes igasugune tähendus, aga see võiks luua ka Eesti seisukohalt äärmiselt ohtliku pretsedendi. Krimm on osa rahvusvaheliselt tunnustatud, lepingutega ülekinnitatud, julgeolekugarantiidega turvatud ja igasuguse vaidluseta Ukrainale kuuluvast territooriumist.
Lähemate päevade jooksul on Krimmi okupeerimise küsimuses rahvusvaheliselt kõige olulisem, milleks toimunut suurriikide ja rahvusvaheliste institutsioonide poolt kvalifitseeritakse. Eile ütles üks kõrge USA ametnik, et tegemist on vägede "vastustamata saabumise", mitte "sissetungiga". Lääs on mitu päeva Kiievit survestanud mitte mingil juhul venelaste sissetungile sõjaliselt reageerima. Vastutasuks saab Kiiev nüüd teada, et kuna nad pole reageerinud, ei ole tegemist sissetungiga.
Esmaspäeval kogunevad Euroopa Liidu välisministrid erakorralisele nõupidamisele. Eesti seisukoht saab olla ainult üks: tegemist on rahvusvahelise õiguse vastase sissetungiga teise riigi territooriumile ehk agressiooniga. Tingimuslik nõustumine vene vägede sissetungiga, samuti Krimmi staatuse eristamine muust Ukrainast oleks hukatuslik tee. See oleks tee, mille pärast 1938. aasta Austria Anschlussi Euroopa riigid valisid. Vähemasti hukatuslik senisele Euroopa julgeolekusüsteemile. Kui Vene sissetungi, isegi tingimuslikult aktsepteeritakse, elame me edaspidi taas Euroopas, kus jõhker jõud võib karistamatult rahvusvahelist õigust rikkuda.
Eesti ametlike sammude osas on tähelepanuväärne ka asjaolu, et erinevalt Lätist ja Leedust ei ole me teadaolevalt seni palunud Ukraina olukorra tõttu NATOlt Artikkel 4 alusel konsultatsioone. Ma loodan, et Eesti esinemine ja seisukohad lähipäevadel ELis ja NATOs saavad olema jõulisemad, kui seni ajakirjanduse alusel võiks ennustada. Ukraina iseseisvus on täna otseselt ka Eesti julgeoleku küsimus.
