Venemaa okupeeris Krimmi. Lääneriigid, kaasa arvatud Eesti, on segaduses ning suudavad kuuldavale tuua vaid ajast maha jäänud ning üha piinlikumalt kõlavaid käibefraase. Venemaa ei oota, millal EL-i välisministrid ükskord kokku saavad, vaid taob rauda, kuni see on kuum - viib Krimmi uusi üksusi ning lahingutehnikat, laiendab kriisi Ida- ning Lõuna-Ukrainale ja instrumentaliseerib tema kaitsva tiiva alla putkanud Viktor Janukovitšit (kasutan meelega venepärast nimekuju) Kiievis võimu haaranud inimeste legitiimsuse küsimärgistamiseks ja oma kriminaalsele tegevusele kattevarju tekitamiseks.
Lääs aga - lääs muigutab ÜRO-s, kus Venemaal on julgeolekunõukogus vetoõigus, käratseb OSCE-s, kus kõik otsused peavad vastuvõtmiseks saavutama konsensuse, mida Venemaa (või mõni tema vasall) muidugi ei anna ning laseb suurriikide juhtidel teha klounaadselt hambutuid avaldusi. Ning iga päevaga, mis niisuguse asendustegevuse peale kulub, paljundab Moskva reaalseid fakte, millede ees nn rahvusvaheline üldsus seisma peab.
Ühesõnaga, Venemaa võitleb, jõhkralt ja hoolimatult, tõestades kõigile, et külma sõja järgne maailm on asendunud külma sõja järgse järgse maailmaga, kus Moskva ei pea senist rahvusvahelist korda, õigust ja organisatsioone esilekerkinud probleemide lahendamisel enam pädevateks.
Mis on siis pädev? Moskva seisukohast vaid jõud, julgus jõudu kasutada ja valmisolek jõu kasutamise nimel vereohvreid kanda.
Kas läänel on see valmisolek olemas? Äärmisel väheusutav. On üks asi minna sõjalistele operatsioonidele afganistani moonikasvatajate vastu ja hoopis teine asi võtta vastu väljakutse maailma suurima territooriumiga ja rohkeimate toormevarudega tuumariigilt, kes tunneb ennast süvenevas vastasseisus läänega nurka surutuna ning ei kavatse võitluseta oma reviire loovutada.
Mida Moskva teab - ja mida teab ka lääs, aga pole endale peegli ees silma vaadateski valmis tunnistama - on see, et lääne tsivilisatsioon on omas dekadentsis jõudnud allakäigu viimasesse faasi, kus maksavad vaid raha ning mugavus. Selles aastakümneid kestnud oleskelus on tippu tõusnud aga karjeristid ja intrigaanid, kes on suutelised olema vaid hea ilma kaptenid. Tormis kaotavad nad pea ning oskavad rääkida vaid banaalsusi ning vastavalt ka käituda.
Osvald Spengler on kõike seda prohvetlikult ette ennustades oma „Õhtumaade allakäigus" seepärast enam kui õigesti osundanud, et lääne demokraatia tapab raha (täpselt see, mis on juba juhtunud), raha võimu tapab aga jõud. Vikerkaarelipu ja sookvootide eest võitlev Euroopa on selles suhtes täielik impotent, USA kaalub sekkumisel aga kindlasti laiema globaalse mängu käike ning peab vältimatult arvestama sellega, et keskmisel ameeriklasel pole muidugi aimugi, kus mingi Krimm asub. Lisaks on Ameerika muu maailma probleemidest väsinud ja soovib Suure Tõlluna puhkama jääda. Ja ega me tea, kas ta suvatseb ärgata ja vankriaisa pihku äsada, kui mõni Eesti nimeline karjapoiss ühel hetkel kisama pistab.
Just siin ongi eksistentsiaalne küsimus laiale ringile: kas lääs (eelkõige USA) on valmis Moskva käest Krimmi ja Ida- ning Lõuna-Ukraina tagasirebimiseks tõeliselt kompromissitut võitlust alustama? Vähe usutav. Märksa tõenäolisem on, et lääs käitub täpselt samuti nagu 1938. aastal, kui Saksamaa Adolf Hitleri juhtimisel nõudis endale Tšehhoslovakkiat, mille iseseisvuse ja territoriaalse terviklikkuse garantideks olid Rahvasteliidus NSV Liit ja Prantsusmaa.
Tookord lõppes asi Briti peaministri Neville Chamberlaini vahendusega, mis heitis Tšehhoslovakkia Hitlerile lõhki rebimiseks. Kas Hitler jäi sellega rahule? Ei. Ka Venemaa ei lepi sellega. Pärast Ukrainat saab Venemaal olla aga veel vaid üks siht - Balti riigid.
Siinkohal on naiivne väita, nagu saaks lääs Venemaad mõjutada mingite sanktsioonide ja kleptokraatliku kliki rahade külmutamisega. Putin ja Co on omad rahad praeguseks kenasti ohtusse kohta toimetanud ja Venemaa võib majandusblokaadi taluda pikka aega stoilise rahuga, sest keskmine venelane suudab erinevalt eurooplasest või ameeriklasest ennast elus hoida ka valge viina ja kartuliga. Kes aga vene toormeta oma sepikoda käimas hoida ei suuda, on Euroopa juhtriik Saksamaa.
2008 korraldas Venemaa läänele eksami sõjakäiguga Gruusia vastu. Lääs kukkus sellel eksamil läbi. Prantsusmaa presidendi vahendatud rahulepingu kohaselt pidanuks Venemaa oma väed Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ära viima, aga nagu teame, pole Moskva seda siiani teinud. On äärmiselt vähe usutav, et ta lahkub nüüd ka kord juba vallutatud Krimmist, mis liiatigi pole ajaloos kunagi olnud Ukraina orgaaniline osa.
Tegelikult on Ukrainal vaid üks - ja verine - võimalus Krimmi (ja teisi potentsiaalselt separatistlikke piirkondi) taas oma võimu alla tuua. Selleks on sõjaväe jalule tõstmine ja agressorile relva jõul vastu hakkamine. Nii nagu Janukovitš langes vereohvrite hinnaga, nii tõmbub ka Venemaa tagasi, kui ta kogeb, et talle relv käes otsustavalt vastu hakatakse. Sest Venemaa pole kaugeltki nii tugev nagu ta blufib.
Kardetavasti on praegu Kiievis asendusvõimudena tegutsevad tegelased kõigi oma (majandus)hädadega liiga lääne marionetid, et teha seda, milleks Ukraina põhiseadus neid kohustab. Lääneriikidele ei maksa oma mugavustsoonis edasilebasklemise juures mingi Krimmi või Donetski ohverdamine aga midagi.
Kuuekümnendate aastate hipiideoloogia vaimus kasvanud lääne liidrid teavad ju vaid üht juhtlauset - "Make love, not war!". Venemaal on teised laulusõnad: „A jesli zavtra voina..." - aga kui homme on sõda?
