Carri Ginter: Euroopa Parlament tasakaalustab liikmesriikide valitsusi

Sellel kevadel toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, millest sõltub Euroopa tulevik rohkem kui eales varem. Tänasel päeval on parlamendil oluliselt suurem pädevus kui ELi algusaastatel, kus parlamendil oli peamiselt vaatleja ja kommenteerija roll. Sarnaselt Eesti riigikoguga on ka europarlament jõuliselt võtmas pärisotsustaja pädevust.

Sakslased püüdsid alles hiljuti piirata väiksemate erakondade pääsu europarlamenti. Selleks sätestasid nad 3 protsendilise valimiskünnise, väites, et see tagab, et parlamenti liialt ei killustataks. Seadusandja katsele tõmbas rasvase kriipsu peale Saksa konstitutsioonikohus, mis piirangut ebamõistlikuks pidas.  Saksa kohus leidis, et piirang kahjustab kodanike võrdsust, mis on riigikorra põhialuseks. Kohtu sõnul peab iga kodaniku hääl olema esindajate valimisel samasuguse kaaluga. Seejuures piisab Saksamaa puhul üksnes ühest protsendist häältest, et olla valitud Europarlamenti.

Kui sarnast piirangut (toona 5 protsendiline künnis) poleks eksisteerinud 2009. aasta valimistel, oleks veel seitsme erineva väikepartei esindajad saanud osa Saksa kohtadest europarlamendis. See oleks arutelu teinud kindlasti põnevamaks.

Otsus on märgilise tähendusega, kuivõrd rõhutab veelgi vajadust mitte sekkuda proportsionaalsetesse valimistesse ja keeldu moonutada valimistulemusi läbi keerukate häälte jaotamiste süsteemide. Ettearvatavalt saatis kohtu otsust suur meediakära kogu Euroopas. Ja loomulikult saatis seda ministrite pahameeletorm. Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble väljendas oma pahameelt eriti graafiliselt väites, tema hinnangul ei ole kohus üldse aru saanud, misasi on europarlament. Eestis kohtulahend kahjuks uudiskünnist ei ületanud.

Vaatame siis parlamenti korra lähemalt. EL on üks väheseid rahvusvahelisi organisatsioone, kus kodanikud on nõudnud otsustusprotsessi toomist valitsuste laudadelt rahva valitud esindajate ette. Rahvusvahelistele organisatsioonidele on loomupärane otsustusprotsess, kus kokkulepped sõlmitakse valitsusjuhtide tasandil. Isegi kui mõni kodanik jääb protsessis hammasrataste vahele, puuduvad tal reaalsed võimalused oma õiguste kaitseks.

Ekstreemse näitena võiks tuua NATO toimimist reguleeriva artikli nr 5, mille kohaselt käsitlevad lepinguosalised relvastatud rünnakut ühe vastu rünnakuna nende kõigi vastu ning kohustuvad vastavalt sekkuma. Sellises olukorras mõistavad kõik, et sõjalise jõu kasutamise üle otsustavad vastava valdkonna tippjuhid. Kellele tuleks pähe (ja selleks puudub ka võimalus) eraisikuna hageda NATOt või selle liikmesriike, nõudes, et viimased sekkuksid? Või kaevelda, et vastava otsuse tegemise juures polnud piisavalt tagatud kodanike võimalus kaasa rääkida?

EL on siinkohal otsinud ja suurel määral ka leidnud tasakaalu selles, kuidas rahvusvaheline organisatsioon siiski demokraatlikumaks muuta. Selleks on pädevused aluslepingutega üsna osavalt ära jaotatud Euroopa Komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahel.

Nõukogu koosneb liikmesriikide ministritest, mistõttu nähakse teda pigem liikmesriikide ja nende täitevvõimude huvide kaitsjana. Nõukogu oli varasemalt organ, millel oli ainsana õigus võtta vastu siduvaid õigusakte.

Komisjon omakorda koosneb küll valitsuse poolt esitatud kandidaatidest, kuid koosseisu üle on Euroopa Parlamendil määrav hääl. Komisjoni liikmetel on reeglite kohaselt keelatud võtta vastu juhiseid liikmesriikidelt ning komisjoni peamiseks rolliks on seista ELi ühiste huvide eest.

Euroopa Parlament on ainus organ, mis on valitud põhinedes otsedemokraatiale. See tähendab, et Euroopa Parlament on  ainus institutsioon, mille koosseisu üle otsustavad kodanikud otse.

Süsteemi nutikus peitub tasakaalus, mis tänaseks on erinevate organite vahel tekkinud. Euroopa ühishuvide eest võitlev komisjon on ainus, kes praktikas omab õigust koostada õigusakti eelnõu. Selleks, et eelnõust saaks seadus, peab see saama lisaks liikmesriike esindava nõukogu heakskiidule ka parlamendi toetuse. Selleks, et komisjon saaks uue presidendi, peavad liikmesriigid saavutama parlamendi heakskiidu. Uue komisjoni täiskoosseisule on samuti vajalik parlamendi nõusolek.

Nii töötavad kolm erineva taustaga institutsiooni selle nimel, et saavutada kokkuleppeid, mis kõiki huve tasakaalustaks. Asjaolu, et enamikel juhtudel on parlament otsustuse tegemise juures, on määrava tähtsusega. Ajaloolisest „jututoast" on saanud jõud, millega liikmesriikide valitsused peavad arvestama.

ELi seadusandlus moodustab täna olulise osa reeglitest, mis meie igapäevaelu puudutavad. Hiljuti ületas uudiskünnise uus reeglistik, mille alusel asutakse Euroopas senisest intensiivsemalt võitlema tubakatoodetega. Mäletate ehk seda, kuidas Eesti kohvikud ja ööklubid olid täis tubakasuitsu?

Nüüd on EL võtnud järjekordse sammu, et vähendada tubaka populaarsust. Tubakapakkidele kantakse senisest veelgi suuremad hoiatusmärgid, suitsetamist glamuursena näitavad turundusmeetodid ja tooted keelatakse jne. EL direktiivid, määrused ja aluslepingud puudutavad pea kõiki kaubandusvaldkondi, toodete turvalisust ja keskkonnahoidu.

Peagi saabuvatel valimistel otsustavad ca 500 miljonit inimest selle üle, kes peavad järgmisena Euroopas kodanike poolelt valitsuste esindajatega debatte ja läbirääkimisi. Nende otsustada saab olema see, kellest saab järgmise Euroopa Komisjoni president ja kas liikmesriikide väljapakutud komisjoni koosseis on tervikuna rahvaesindajatele vastuvõetav.

Praegune parlamendikoosseis mängis ennast millegipärast nurka, lastes läbi olukorra, kus liikmesriigid rajasid Euroopa finantsstabiilsust toetavad mehhanismid väljapoole ELi õigust ja europarlamendi järelevalvet ja kontrolli. Valitava parlamendi üheks oluliseks ülesandeks saab olema nende mehhanismide allutamine demokraatlikule kontrollile.

Senisest võimsam parlament ei ole valitsusjuhtidele mugav arutelupartner. Selles valguses on Saksa rahandusminister Wolfgang Schäuble tulnud välja koguni ettepanekuga luua eraldi euroala parlament liikmesriikidele, kes kasutavad ühisraha. Kodanike ülesanne on nõuda demokraatlike struktuuride tugevdamist, mitte killustamist. Kuna parlament on täna liikmesriikide valitsustega võrdväärne otsustaja, on valimistel osalevate ELi kodanike hääled seekord olulisemad kui kunagi varem.