Sergei Metlev: Putini agressioon tugineb naaberriikide ebastabiilsusele ja lääne võimetusele
Suurriiklik šovinism ja intelligentsi tasalülitamine on kaasnenud kahjuks alati igasuguse tugeva keskvõimu tekkega Venemaal. See tung ei ole pelgalt ideoloogiline ja emotsioonaalne, vaid ta rajaneb taktikatele ja strateegiatele, mida kasutatakse ja täiendatakse pidevalt.
Venemaa välispoliitika parimad sõbrad on lähinaabrite ebastabiilsus ja kontrollitavad vähemused (keel, kodakondsus, ajalugu), korrutatuna lääneriikide suutmatusega tõhusalt tegutseda. Seda võiks nimetada ka „Putini kolmnurgaks".
2008. aasta Gruusia sõda viis Lõuna-Ossetia ja Abhaasia Venemaa otsese ja täieliku kontrolli alla. Putin kasutas ära separatistide tekitatud nõrkust ja pinget Gruusias, pöörates oma tankid grusiinide vastu, et kindlustada nende piirkondade kuulumine tema mõjusfääri. See on kirves, mis jääb pikalt püsima Gruusia kohal, takistades riigi lõimumist lääne väärtusruumiga.
Ukrainas on „Putini kolmnurga" strateegia samuti vilja kandnud. Kõik komponendid on koos ja õigesti ära kasutatud: ebastabiilsus (revolutsioon Kiievis), kontrollitavad vähemused (Krimmi ja Ida-Ukraina venelastele on sisendatud, et võimu haarasid fašistid-russofoobid) ning sellele kõigele lisaks lääneriikide abitus ja aeglus.
On äärmiselt ebatõenäoline, et Krimmis toimunu oli ootamatu või et sellest poleks olnud eelnevaid märke. „150 000 meest kaasavat sõjalist manöövrit ei saa lihtsalt nagu niuhti üles kloppida", ütles Financial Timesis ökonomist Johan Lybeck, kes töötas külma sõja päevil Rootsi relvajõududes Venemaale spetsialiseerunud luureohvitserina.
Tuntud kohalik Venemaa ekspert Vladimir Juškin ütles pärast Gruusia sõda, et järgmine invasioon toimub Ukrainas: „peab ainult jälgima, millise kiirusega jagatakse Krimmis ja Ida-Ukrainas Vene passe". Muljetavaldav läbinägelikkus, mis tugineb Kremli plaanide paikapanemise loogika tundmisele.
Kui „Putini kolmnurka" kasutatakse kindlameelsema ja tugevamate sidemetega riigi kallal, siis tuleb välja midagi Eesti pronksiöö sarnast. Riigi suveräänsus püsib, mureliku vähemusega suudetakse leida teatud määral ühine keel ja vaenupropagandaga saadakse hakkama.
Siiski jääb sellisest sündmusest sügav arm lõimumisprotsessile, millega peame ka meie veel pikalt tegelema. Pealgi ei välista miski, et Kreml ei ürita tulevikus uuesti meie kallal kirjeldatud skeemi kasutada.
Esmaspäeval teatati, et Venemaa Balti laevastik korraldab „tavapäraseid" suurõppusi, mille raames harjutatakse vaenlase vägede ründamist ja hävitamist. Loodan, et kõik saavad retoorikast hoolimata aru, et need pole „tavapärased" ega ka mitte „plaanipärased" õppused, vaid veel üks hoiatus, mis läheb sujuvalt üle ähvarduseks.
Eesti peab hoidma stabiilsetena nii julgeolekut kui ka lõimumist puudutavat. Pärast Krimmi hõivamist on julgeolek Eesti jaoks kõige tähtsam teema, kus populismil ja poliitilisel lühinägelikkusel ei tohi olla mingit rolli.
Venekeelse elanikkonna lõimimine ja Ida-Virumaa sidumine ülejäänud Eestiga on alati olnud oluline, aga eriti tähtis on see pärast Gruusia ja Ukraina sündmusi. Krimmis suutis Kreml mobiliseerida vene marurahvuslasi ja pöörata vene inimesi Kiievi vastu. Seejärel nägime, kuidas „Krimmi rahvas" palus Venemaalt „kaitset fašistide eest" ja Putin tuligi appi.
On lubamatu, et keegi võiks Eesti rahvusvähemusi instrumendina kasutada. Nad peavad kuuluma eesti rahva sekka ja jagama euroopalike väärtusi. Tähtis on luua eeldusi, et kodakondsuseta ja Vene kodakondsusega inimesed sooviks järjest rohkem siduda ennast Eestiga, taotledes Eesti passi ja avaldades soovi õppida riigikeelt.
Eesti valitsus, sõltumata erakondlikust koosseisust, peaks arutama lõimumisvaldkonnale täiendavate ressursside jagamist ning valdkonna juhtimise tõhustamist. Lõimumispoliitikat võiks koordineerida selleks eraldi loodud büroo, mis küll kunagi eksisteeris, kuid on tänaseks likvideeritud.
Teine oluline aspekt on mitte alla anda survele lükata edasi venekeelsete gümnaasiumide üleminekut eestikeelsele õppele. Vene kool peaks jätkuvalt liikuma Eesti väärtusteruumi ning pakkuma õpilastele kvaliteetset eestikeelset õpet, eiramata vajadust säilitada rahvuskuuluvus läbi emakeele ja kultuuri kvaliteetse õpetamise.
Putini sõjahimu on oluliselt kahjustanud vene kogukondade mainet üle maailma. Igas sellises kogukonnas on grupp inimesi, kes on end televiisori külge liiminud ja võtab Vene propagandat puhta kullana. Sõjaõhutajad on kindlasti vähemuses, aga erinevalt Putini oponentidest julgevad nad rohkem kisa teha.
Tahan uskuda, et möödas on see aeg, mil diktatuurid hoidsid Euroopat hirmul ja dikteerisid vabadele rahvastele, kuidas nood oma elu peavad elama. Tahan loota, et ükski sõdur Euroopas ei pea surema, sest keegi tahab ellu viia oma suurusehullustust.
Kui vaba maailm, kuhu kuulub ka Eesti, ei pööra tähelepanu „Putini kolmnurgale" ehk Venemaa naabrite sisemisele nõrkusele, halvasti lõimunud rahvusgruppidele ning lääneriikide suutmatusele Venemaa tegudele reageerida, siis riskime väga paljuga. Venemaa juhid peavad saama aru, et sõda Ukrainaga võib tõsiselt ohustada ka nende tulevikku.
