Jüri Saar: Sündmused Ukrainas näitavad, et piirileping tuleb Eesti poolel üle vaadata
Kui varasemalt võis tekkida mulje, kus Eesti käitub tülinoriva poisikesena lootes oma selja taga olevate suurte poiste musklite peale, siis nüüd on see põhjendus kadunud.
Ära on langenud ka üks põhiline piirilepingu vajalikkust põhjendav argument, mille järgi täpselt fikseeritud riigipiir Eesti ja Venemaa vahel võiks jahutada Venemaa võimalikku agressiivsust Eesti suunal. Tegelikkus seda soovmõtlemist ei kinnita.
Venemaal on Ukrainaga sõlmitud hulk igasuguseid lepinguid alates Budapesti memorandumist (1994), mida garanteerisid lääneriikide poolelt USA ja Ühendkuningriik. Lõpetades Venemaa ja Ukraina vahelise pikaajalise koostöö lepinguga 2007. aastast ning 2010. aastal 2042. aastani pikendatud Sevastoopoli lepinguga.
Kõik see rahuldas Venemaad ainult senikaua, kui Ukrainas oli võimul nende seatud ja kontrollitud valitsejad, kelle juhtimisel sealset iseseisvat riiklust pärsiti või isegi hävitati. Kui Ukraina rahvas tegi revolutsiooni, üritas vabaneda võimu kuritarvitajatest, hakkas Venemaa juhtkond kiiresti tegutsema, nagu oleks tegemist enda riigi mässulise provintsiga.
Eriti huvipakkuv piirilepingu kontekstis on aga tegutsemise viis n.ö õigustehniline pool. Venemaa riigiduuma võttis vastu otsuse, millega lubati president Putinil sekkuda sõjaliselt Ukrainas toimuvasse. Venemaal oleks selle loogika järgi justkui õigust ilma rahvusvahelise kogukonna nõusolekuta viia väed sõltumatusse naaberriiki ilma sealse valitsuse käest luba küsimata. Teha seda õõnsate ja paljasõnaliste loosungite katte all, nagu Ukrainas oleksid kuidagi ohustatud sealse venekeelse elanikkonna elu ja tervis. Pole üllatav, et korduvalt on nenditud, et selline käitumisjoonis langeb paljuski kokku Hitleri-Saksamaa II maailmasõja eelsete käitumismallidega Austrias ja Tšehhoslovakkias.
Julgeolekuoht Eesti jaoks
Ja siit näeme suurt julgeolekuprobleemi Eesti jaoks. Sõlmitav piirileping, millega Eesti Vabariik loovutab enam kui 5% oma territooriumist, mis määratleti Tartu rahuga fikseerib Venemaa jaoks sisuliselt Nõukogude Liidu aegsed territoriaalsed muutused. Põlistades selle, mida tehti okupatsiooni tingimustes siinmail, mis tähendab et Eesti teeb esimesena järeleandmise Venemaale. Heade lepingute puhul peavad kõik lepingupooled saama midagi soovitut. Eesti saab aga seda lepingut niisugusel kujul vastu võttes üksnes mokaotsast antud lubaduse, mille järgi Venemaal pole territoriaalseid pretensioone Eestile. Ja muud ei midagi. Pealegi jätab selline piirilepingu kiire ratifitseerimine Eestist kahjuks pehmelt öeldes lödipüksliku mulje.
Eesti senine püüd rõhuda piirilepingus Tartu rahule ei ole olnud diplomaatiliselt tark, sest võimaldas Venemaal väita, et tegemist on üksnes ajaloolise ürikuga. Venemaal on selles suhtes õigus, sest ka Eestit huvitab rohkem olevik ja tulevik kui vaidlemine ajaloo teemadel. Tegelikult tahtis Eesti pool tegelikult läbi Tartu rahu kinnitust selle kohta, et suur naaberriik jätab meid rahule nüüd ja edaspidi. Venemaa aga keeldus sellise kinnituse andmisest, mis tekitab sügavat murelikkust.
Sündmused Ukrainas näitavad üheselt, et piirileping tuleb Eesti poolel üle vaadata just oleviku ja tuleviku ohtusid silmas pidades. See pole koht kiirustamiseks, mis ei anna meie turvalisusele juurde midagi sisulist. Võib-olla isegi tähtsam osa lepingust peaks olema kahepoolne kinnitus selle kohta, et koos piiride fikseerimisega tunnistatakse vastastikku täielikku suveräänsust ega sekkuta mingil juhul teise riigi siseasjadesse. Piirileping saaks sel juhul olema tulevaste heanaaberlike suhete nurgakivi.
Eesti poolt lepingu uude versiooni lisatud klausel, mille järgi piirilepinguga reguleeritakse üksnes piiriküsimusi, on muutunud praeguseks sügavalt kahemõtteliseks just meile kahjulikul viisil. See tähendab, et ka Eesti pool leiab riigipiiri lepingut sõlmides, et võivad olla mingi ülimad argumendid, mis maksvad kahe riigi vahelistes suhetes enam kui see leping. Nüüd, pärast Ukraina sündmuste puhkemist, on selge, et Venemaa võib ka Eesti suhtes võtta soovi korral vastu samasuguseid siseriiklikke otsuseid tuginedes täpselt samadele argumentidele, nagu tegi seda suveräänse Ukraina suhtes. See tähendab, et teatavatel tingimustel, mida otsustab Venemaa ühepoolselt, võib see riik mitte enam tunnustada Eesti kui iseseisva riigi õigust oma territooriumi valitseda.
Eesti lubades vaidlustada Tartu rahuga antud riikluse garantiid, mille järgi Venemaa loobub igaveseks ajaks suverääni õigustest Eestimaa üle ei saa piirilepingut sõlmides vastu sisuliselt mitte midagi. Diskuteerimine territooriumi loovutamise üle Venemaale, kus elab niikui-nii venekeelne ja venemeelne elanikkond, ei räägi kõige olulisemast asjast. Meile on vaja Venemaa poolset selget kinnitust, et siinmail ei hakataks ükskõik mis ettekäändel tegema Ukrainat või Krimmi. Just praegune Venemaa juhtkond peaks seda selgesõnaliselt kinnitama sõlmides piirilepingu Eestiga.
Kiirustamine tekitab kahtlusi
Seetõttu tuleks nüüd loobuda Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise kiirustamisi läbiviidavast protsessist ja panna küsimus laiale rahvalikule arutelule. Imelik, et lahkuv valitsus jõudis veel täna esitada vastava seaduse eelnõu. Kust selline rutt, daamid ja härrased? Selle lepingu kiire menetlemine praeguses situatsioonis tekitab halvamaitselisi kahtlusi, mistõttu on hädavajalikud täiendavad avalikud selgitused.
Meie senist diplomaatilist saamatust on nüüd võimalik parandada järgmisel viisil. Täiesti loomulik, et Eesti demokraatliku ja lääneliku valitsemiskultuuriga riigina ei saa sellise tähtsusega küsimuste puhul ignoreerida rahva arvamust. Küsimus piirist pole kindlasti vähema tähtsusega kui Rail Baltica, mida arvatav uus peaminister lubas vajadusel rahvaga arutada.
Eesti kodanikkonna käest tuleks seetõttu nõu küsida, kas uues piirilepingus Venemaaga peaks kõrvuti piiriküsimustega sisalduma ka Venemaa värske ülekinnitus selle kohta, et Eestit käsitletakse võrdväärse partnerina, kellega suheldakse kõiki rahvusvahelisi lepinguid ja reegleid järgides. Ning samuti lubadus, et nüüd ja edaspidi meie riigi suveräänsust ei rikuta.
