Tõnu Ploompuu: Rahvahääletusega kanditakse kinnisvaraarendaja riskid nõmmelaste kahjumiks

Nõmmel on kinnisvaraärisse tõmmatud Sanatooriumi park ja seal asuvad endise tuberkuloosihaigla hooned. Haigla likvideerimise järel müüdi hooned ja ümbritsev metsapark sotsiaalmaana maha.

Nendel hoonetel nähti ümbruskonda arvestades perspektiivi mõne erahaigla arendamiseks või mingi muu sotsiaalobjektina. Kaitsmaks inimese elukeskkonda, oli parkmets võetud looduskaitse alla. Praegu üritab Tallinna linnavalitsus koos aktsiaseltsiga Infortar sisutühja rahvahääletuse abil seda suures osas elamumaaks muuta ja korterelamutega täita.

Kuid juba enne seda, kui Infortar kinnistu 2007. aastal ostis, olid piirkonnas asjad arenenud sootuks äraarvamatus suunas. Alal asunud kõrvalhoonete asemele rajas YIT Ehitus maja, mida serveeriti pansionina, aga aegsasti äriti elamispinnana. Sellest kerkinud skandaal peatas korraks ehitamise, kuid tasapisi liikus asi vanaviisi edasi ja praeguseks elavad ärimaaks eraldatud krundil asuvas hoones inimesed.

Seda kõike vaatamata sellele, et juriidiliselt pole ka praegu tegemist elamuga. Selline karistamatu hämamine ja lähikonnas juba elavate kodanike petmine on muutnud inimesed valvsaks ja rikkunud kunagise haigla krundi ärilise maine. See peaks olema ärimehele hoiatuseks, et sellises kohas on vaja palju täpsemalt arvestada seadustega ja vältida mahhinatsioone.

Kinnisvaraäris on väga tulukas sotsiaalmaa ostmine koos järgneva maakasutuse kategooria muutmisega. See vajab küll järjekindlat mustlasena mangumas käimist, kuid osutub enamasti siiski edukaks. Kohalik omavalitsus on seatud jälgima üldplaneeringuid ja maakasutuse kategooriad, kuid neid võib mõjuvatel põhjustel ka muuta. Viimane kipub aga üldhuvides toimivatel eramaadel kergesti esile pääsema, ja ikka mõne kinnisvaraarendaja mõjuva erahuvina. Värske näide sellest on Hipodroomi ala kasutuseesmärgi muutmise otsus.

Mõnel pool maailmas on maakasutuskategooria muutmine võimalik vaid omavalitsuse või riigi omandisse kuuluval maal, et vältida osavast sõnumisest või tutvusest üksikutele sündida võivaid superkasumeid ja tagada ühtlasi süsteemsem maakasutuse arendamine.

Sotsiaalmaade kantimises pole midagi uut. Näiteks sajandeid Londoni linnale kuulunud parkidest on kõik üht või teist nippi kasutades täis ehitatud ja säilinud on vaid kuninga maadel paiknevad pargid. Tallinnas toimuv sotsiaalmaade ja avalike maade kerge libisemine äri- või elamumaaks on olnud ilmselt üks ettekääne, miks riik pole linnavalitsuse haldusesse andnud linnas asuvaid parkmetsade maid.

Nõmmel on olukord märgatavalt hullem. Siin on lisaks otsustav võõraste valitud võim. Seda nii geograafia kui ka eluviisi mõttes. Nõmmet haldavad linnavalitsusorganid on moodustatud häälte põhjal, mida koguti Tallinna kortermajade elanikelt. On raske uskuda, et need valijad suudaksid tunnetada Nõmme olukorda või mõista võõra piirkonna väärtusi. Sama võib eeldada ka volikogu osas.

Äriplaani ebaõnnestumisest sündinud kahju üritatakse seega Tallinna linnvalitsuse abiga lükata Nõmme kodanike kaela. Uue äriplaaniga halvendatakse oluliselt piirkonna elanike elutingimusi ja ühtlasi ka nende kinnisvara hinda.

Lisandub oluliselt liiklust ja vähendatakse haljasmaad. Uusasukad võivad olla küll rahul, aga senise väärt keskkonna loonud ja selle eest hea seisnud põliselanikud pole seda mitte. Praegusest pargialast läheks lõpuks ligi veerand suurelamute ja nende teenindamise maaks. Suured väärtuslikud elujõulised puud taluvad halvasti nii juurte lõhkumist kui ka suurenevat pinnase tallamist. Formaalselt püüdlikult säilitatud kinnisvaraarenduste väärtuslikud puud hukkuvad aga sageli kiiresti.

Pakutavatest präänikutest üks ehk võimalik lasteaed on kavandatud jällegi täiendava hoonena kõrvalhoone asemele, mitte olemasolevatesse majadesse. Praeguse arengu põhjal näib, et linnavalitsus ei kaitse nõmmekate vara väärtust ja eelistab üksikute läbirändavate suurärimeeste kasumit. Nõmme rohelus ilmselt ei ole sobiv rohelise pealinna ideega.

Oma vastutusest kõrvale hoidmiseks on Tallinna linnavalitsus otsustanud korraldada rahvahääletuse. Pakutav küsimus on aga eksitav, eriti piirkonnast kaugemal, näiteks Männikul või Pääskülas elavatele inimestele. Sõnastus „Kas toetate Sanatooriumi pargis asuvate hoonete rekonstrueerimist täna olemasolevas mahus elamispindadeks, lasteaiaks ning seltsimajaks?" eeldab kolme võrreldavas mahus osa olemasolu. Sisuliselt tähendab see aga elamispindadest ülikonda, millel on ahvatlemiseks kaks meeldivat sotsiaalobjektist nööpi külge õmmeldud.

Lasteaiakohtade ebapiisavuse tingimustes on olukorda vähe tundes lausa mõistusevastane vastata küsitlusel „Ei". Esitatava küsimuse osav demagoogiline vormistamine annab alati soovitava tulemuse, antud juhul näitab Tallinna linnavalitsust kui kinnisvarafirma teenindajat, mitte kodanikest ja nende elukeskkonnast hoolijat. Eriti mõnitav on sellise otsuse kinnitamine sisutühja küsitlusega nendesamade inimeste maksuraha eest, kelle vastu seda tehakse.

Loomulikult pole keegi vastu ala ja hoonete korrastamisele. Küsitluses puudub valikuvariant, mis muudaks selle sisukamaks. Puudub kolmas valik. Kui piirduda vaid nõukogudeaegse haiglahoone korterelamuks ümberehitamisega ja muinsuskaitsealune vanem haiglahoone ehitada lasteaiaks ning kõrvalhoone ala parkimisplatsiks, võiks pidada arendustegevust rahuldavaks.

Muide, kogu olukorra muudab veelgi ähvardavamaks asjaolu, et lähikonnas asuv Kivimäe saun soovitakse muuta samuti elamuks. Selle kavandamisel on linnavalitsus lubanud ületada Nõmmel kehtestatud koormusnorme.