Lugeja: 20 aastat tagasi oli kogu Eesti toit selline nagu täna ainult kallites ökopoodides

Isa talus oli pidamisel viis lehma, neli rammusat siga ja paarkümmend pontsakat pruuni kana. Kartulit jagus müügiks ning hoidised valmistati ise sahvrisse. See kõik oli võimalik vaid paarkümmend aastat tagasi. Nüüd seisab laut tühjalt, põld on söötis, ja isa käib miinimupalga eest tehases tööl!

Oma söögilaua katab ta Selverist ja Säästumarketist saadavaga ning kiidab veel, kui odav see on, võrreldes isetegemise vaevaga. Just vaeva ja tühja tööna ta varem valitsenud isemajandamist näebki.

Ema juures kasvades oli meilgi vaja hooldada oma lahmakat peenramaad. Saime vallalt loa maalapp üles harida ja nii me seal põlvini mullas naadijuuri välja kiskusime. Maha sai pandud kartulid, herned, porgandid, maitseroheline ning laste rõõmuks kaks pikka vagu maasikaid! Ühel hetkel aga muutus "poetoit" võluväel nii müstiliselt odavaks, et keegi ei viitsinud enam aiamaale rohima ja end mustaks tegema minna. Poest sai lõbusalt kihisevat Coca-Colat, sinna kõrvale sibulamaitselist Lay'si krõpsu hammustada ja elu oli kui lill.

Alles paarkümmend aastat hiljem hakkas meil kõigil häirekell tööle, aga ise toitu kasvatada oli selleks ajaks juba võimatuks muutunud. Kortermaja ümber ikka oma peenraid püsti ei pane ja kanakarjale kuuti ei ehita, kuigi mõnede entusiastide kiituseks pean mainima, et ka Pärnu linnatänavail olen kuulnud kuke kiremist ja kanade kaagutamist eramaja tagahoovis. Kes ikka väga tahab ja naabritelt kaebusi ei saa, suudab ka linnaruumis ökotoitu kasvatada.

Ökotoiduga on üldse omapärane lugu. Needsamad kakskümmend aastat tagasi oli kogu Eesti toidulaud öko. Nüüd aga müüakse looduslikku toitu kui imelooma ning muidugi ka vastava krõbeda hinnaga. Selleks, et oleks võimalik seda krõbedat hinda küsida, suretatigi välja kogu toimiv põllumajanduslik majapidamine, mis nõukogude aja lõpus oli meile veel alles jäänud.

Vaatasin hiljuti ETV pealt dokumentaalfilmi, kus korterites elavad inimesed käisid linnamaal põldu pidamas. Lausa terve suve veetis mõni perekond suvilas oma peenarde ja kanade eest hoolitsedes. Selleks olid nad meisterdanud omale tuppa magamisasemed ning kööginurka algelised söögitegemise võimalused. Filmi lõpuks lammutas buldooser nende majakesed maatasa ning kündis peenrad ja õunapuud üles. Lennuväljale kuulunud maad oli nüüd järsku vaja riigil endal ja ökotalunikud löödi viimasest võimalikust kohast ka minema.

Nad võivad nüüd mahepoest selle looduslikult kasvatatud õunakese ja sibulakese kümne euro eest osta. Ise kasvatamine on ju nii raske ja vaevarikas. Ja ega maaga ka priisata pole - kõik on väärtuslikud elamukrundid ja äripinnad. Seni kasvavad munad ja piim aga poeriiulil ja heinamaal seisvat lehma näeb laps ainult pildiraamatust. Ökorevolutsioon käib täie hooga edasi ning karussellilt maha astuda enam ei saa.